Põlvkondade "koostise" ehk vaimsete komponentide kohta said teadlased andmeid 2014. aastal korraldatud küsitlusuuringust "Mina. Maailm. Meedia" milles osales 1503 15–79-aastast inimest. Uuringu üks eesmärke oli teada saada, mis teeb põlvkonnast põlvkonna ning kuidas inimesed põlvkondadesse kuulumist tajuvad. Küsitlusandmeid kombineeriti järgnevatel aastatel rühmaintervjuudega.

Ühtekuuluvust tunnetasid tugevamalt vanemaealised inimesed (vanuses 61–79) ning nõrgemalt nooremad keskealised (vanuses 31–40). Sealjuures pidas osa vanemaid inimesi endaga samasse põlvkonda kuuluvaks ka 10–15 aastat nooremaid või vanemaid inimesi. 15–20-aastased tunnetasid põlvkondlikku ühtekuuluvust endast maksimaalselt viis aastat nooremate või vanemate inimestega.

Tartu ülikooli professor Veronika Kalmuse ja teadur Signe Opermanni uuringust selgub, et kõige olulisemaks põlvkonnatunnet loovaks teguriks peeti üldiselt samal või lähedasel ajal sündimist, kuid kohe selle järel kerkisid esile juba erinevad tegurid, mis vanusegrupiti märgatavalt erinesid.  

Näiteks leidsid kõige nooremad (vanuses 15–20), et samasse põlvkonda kuuluvad nendega samal ajal koolis käinud ning need, kellel on hariduse omandamiseks olnud sarnased võimalused. Ülejäänud vanusegrupid pidasid olulisemaks samade ühiskondlike sündmuste läbielamist ja nende mäletamist, aga ka sarnaseid väärtusi ja maailmavaadet.

Huvitava aspektina pidasid aastatel 1969–1974 sündinud "oma ajastule" omaseks punkliikumist Eestis ning sellega kaasnevat mässulisust. Samavõrd olulised olid nende jaoks ka 1980ndate lõpus alanud pöördelised ühiskondlikud-poliitilised sündmused.

Seejuures pidasid eestlased märgiliseks laulvat revolutsiooni, mis tõi pikalt oodatud vabaduse ning meeliülendava ühtekuuluvustunde. Vene keelt kõnelevate eakaaslaste jaoks seostus see periood aga "perestroika" märksõna ning ärevate mälestuste ja ebakindlustundega tuleviku suhtes.

Pikemates rühmaintervjuudes, mis tehti nii eesti kui vene keeles pärast esinduslikku küsitlust (neis kahes uuringuetapis osalesid erinevad, mitte samad inimesed), arutlesid osalejad ka subkultuuriliste identiteetide kui üsna tugevate põlvkonna tähistajate üle.

Kõige noorema rühma esikümnesse mahtusid, erinevalt teistest vanuserühmadest, põlvkonnatunnet määrava tegurina ka sarnased internetikasutamise harjumused. Nendega võrdselt toodi välja ka sarnane suhtumine füüsilise tervise ning välimuse eest hoolitsemisse. Sellest mõningal määral olulisemaks pidasid noored aga sarnast muusikamaitset ning ühist sõnavara.

Vanemad rühmad rõhutasid aga raamatute ja filmide tähtsust oma põlvkonna identiteedi alusena. Näiteks selgitati rühmaintervjuudes filmide olulisust nende piiratud valikuga omal ajal, iseäranis puudutas see välismaiseid linateoseid. Nostalgitseti ka Eesti teleprogrammide ja multifilmide teemal. Eriti armsana mainiti ära lastelavastus "Mõmmi ja aabits".                                   

Kahtlemata mõjutavad põlvkondade teket erinevad sündmused ja sotsiaalsed muutused. See, kuidas need inimesi kujundavad, on aga erinev. Kalmuse ja Opermanni uurimusest järeldub, et põlvkonnarühmade tekkimist ja eristuva identiteedi loomist mõjutavad suurte ajalooliste ja sotsiaalsete muutuste läbielamise kõrval ka elustiil, harjumused, meediakasutus, keelteoskus ja kõnepruuk ehk teisisõnu põlvkondlik habitus.

Veronika Kalmuse ja Signe Opermanni teadusartikkel "Operationalising Mannheim: Empirical Building Blocks of Generational Identity" ilmus 2019. aastal ajakirja Comunicazioni sociali erinumbris Generations, Time, and Media (toim Göran Bolin ja Fausto Colombo).

"Mina. Maailm. Meedia" raames 2014. aastal toimunud küsitlust aitas läbi viia uuringufirma Saar Poll. 2015. ja 2017. aastal toimunud üheksas rühmaintervjuus osales kokku 69 inimest, kes olid valdavalt sündinud aastatel 1949–1954, 1969–1974 ja 1989–1994. 2015. aastal toimusid intervjuud nii eesti kui vene ning 2017 ainult eesti keeles.

Siinse populaarteadusliku artikli kirjutas Tartu ülikooli magistrant Karin Pulst kursusel "Andmete esitamine ja tõlgendamine".