Paraku on reaalsus see, et hoolimata pealtnäha mitmekesistest valikuvõimalustest ei ole kõigil lastel erinevatel põhjustel võimalik neile sobivates huviringides osaleda.

Nii kirjutab Tartu ülikooli õigusteaduskonnas magistritöö kaitsnud Kaia Saar, kes otsis lõputöös vastus küsimusele, kuidas on Eestis tagatud lapse õigus huviharidusele.

Suurtes linnades ja väikestes külades üle Eesti on sel nädalal peetud sadu pidulikke aktuseid, kus lõpetajatele tuult tiibadesse soovides rõhutatud hariduse tähtsust.

Õigus haridusele on üks olulistest inimõigustest ja ka abistav meede, et aidata tagada teisi inimõigusi. See on ka üks võimalustest, mille abil näiteks majanduslikult ja sotsiaalselt tõrjutud lapsed saavad abi vaesusest väljatulemiseks ning omandada võimalused täisväärtuslikuks eluks ühiskonnas ja oma kogukonnas.

Kas lapse õigus haridusele hõlmab endas ka õigust huviharidusele ja huvitegevusele? Kust võiks tuleneda kohustus võimaldada lastel huviringides osalemist? Miks huvitegevuses osalemine üldse oluline on ning millised probleemid seoses sellega esinevad? 

Seda kõike selgitab Kaia Saare magistritöö:

Ei rahvusvahelised ega ka siseriiklikud õigusaktid sätesta lapse õigust osaleda huvihariduses või huvitegevuses, see-eest aga õiguse haridusele. 

Õigus haridusele tähendab aga nende sätete valguses rohkemat kui vaid kohustuslikku üldharidust. Õigus haridusele peab võimaldama igal lapsel areneda maksimaalselt täiuslikuks isiksuseks – selles mängib aga olulist rolli just huviringides osalemine.

Olulisim on, et laps saaks realiseerida oma arengupotentsiaali ning arendada talle loomupäraseid andeid ja oskusi. 

Näiteks andekate laste puhul on huviringides osalemine kindlasti olulise tähtsusega, kuna nende annete arendamiseks ei pruugi piisata vaid üldhariduskoolis pakutavast. Samuti võib huviharidus ja huvitegevus olla väljapääsuks nende laste puhul, kes ei ole tavakoolis kuigi edukad või säravad, et aidata säilitada ka nende huvi õppimise ja enesearendamise vastu.

Oluline on pakkuda piisaval arvul huviringe, see tähendab nii huviharidust pakkuvaid huvikoole kui ka koolide või muude asutuste poolt korraldatud huvitegevust, milles lapsed saaksid osaleda. 

Huviringid peavad olema reaalselt ligipääsetavad kõigile lastele. See hõlmab endas kõigepealt mittediskrimineerimise põhimõtte, seejärel füüsilise juurdepääsetavuse, mis tähendab, et toimumiskoht peab olema turvalises kauguses, mis on võimalik mõistlikult läbida, ning majandusliku juurdepääsetavuse, mis tähendab, et osalemine peab olema kõigile taskukohane. 

Huviringide vorm ja sisu peavad olema lastele vastuvõetavad, mis tähendab, et nad peavad olema relevantsed, kultuuriliselt sobivad ja kvaliteetsed. Huviringid peaksid olema võimalikult hästi kohandatud vastavalt konkreetse lapse vajadustele, et ka näiteks puudega lapsed või kinnipidamisasutuses viibivad lapsed saaksid kasutada õigust huviharidusele ja huvitegevusele.

Huviringides osalemisel mängivad olulist rolli piirkondlikud erinevused. Paljud lapsed ja noored jäävad huviharidusest ja huvitegevusest tegelikkuses eemale. Seetõttu vähenevad ka nende võimalused saada vajalikke teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Käesoleval ajal on Eestis suurimaks probleemiks huvihariduse ja huvitegevuse juurdepääsetavus. Probleemne on transpordi korraldamine huviringides osalemiseks ning samuti on kohati tunduvalt kehvemad võimalused huviringides osalemiseks lastel, kelle elukoht on linnast või muust suuremast keskusest väljas, kuna enamik huviringe viiakse läbi just seal. Koolibussi või ühistranspordi ajad ei sobi huviringide aegadega ning seetõttu langeb ära ka võimalus osaleda. 

Probleem on ka huviringide mitmekesisuse vähesus ning juhendajate puudumine. Vastavate juhendajate puudumine takistab aga omakorda lastel leida sobivaid huviringe, kus osaleda ning seega ei ole neil ka võimalik ennast alati vajalikust või sobilikust küljest arendada. Eriti rõhutatakse just tehnika- ja teadusringide vähesust, mis piirab eelkõige ja eriti just poiste huviringides osalemise võimalusi ja huvi.