See tõstatab küsimuse, kas õigus elule kui üks kõige olulisem põhiõigus kogu maailmas ka embrüot kaitseb. Selles osas on arvamused lahknenud eri kultuurides ja religioonides juba aastatuhandeid ning ühtsele seisukohale ei ole jõutud ka tänaseks.

Hüpotees, et embrüo ei ole tänases rahvusvahelises ja Eesti siseriiklikus õiguses piisavalt kaitstud kontrollis rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo juhendamisel Tartu ülikoolis magistritöö kaitsnud Kadri Reidla. 

Pika analüüsi järel tõdeb magister, et kuigi rahvusvahelises õiguses ei ole embrüo piisavalt kaitstud, on ta seda Eestis.

Embrüo kaitse Eestis

Kuid ka Eestis ei ole kaitse embrüole absoluutne, sest olulisemaks peetakse naise õigusi, muuhulgas õigust abordile. Ka karistusõiguses on embrüokaitse reguleeritud tervisevastaste, mitte eluvastaste süütegude all. “Seega saab väita, et ka Eesti ei taga embrüole absoluutset õigust elule ning seda on võimalik piirata teiste oluliste põhiõiguste kaitseks,” sõnab Reidla.

Lisaks sellele on Eestis lubatud ka embrüote alane uurimistöö, sealhulgas terapeutilise kloonimise, CRISPR/Cas9 ja mitokondri vahetuse tehnikate katsetamine embrüo peal enne tema 14. päevaseks saamist.

Samas ei peeta aga inimväärikusega kooskõlas olevaks geneetilist editeerimist.

“Ilmselt põhjustab siin suuremaid probleeme CRISPR/Cas9, mis võimaldab sisse viia muudatusi tuumagenoomi ning lapsi nii-öelda disainida. Seetõttu on seda rahvusvahelisel tasandil ja ka Eestis embrüo puhul raskem läbi suruda. Samuti on CRISPR/Cas9 puhul probleemiks selle turvalisus, vähemalt veel täna,” selgitab Reidla.

“Mitokondri asenduse tehnika käigus sekkutakse üksnes mitokondriaalsesse DNA-sse, mis ei võimalda muuta nii suurel määral tulevase lapse füüsilisi karakteristikuid, näiteks anda talle siniseid silmi või parandada tema vaimseid võimeid, sest mitokonder vastutab rakus energia tootmise eest ja selle asendamine võimaldab lapse vabastada üksnes rasketest mitokondriaalsetest haigustest. Seetõttu on see ka rahvusvahelisel tasandil aktsepteeritavam ja näiteks Suurbritannias ka juba legaliseeritud.”

Siinkohal tõdeb uurimistöö autor, et Eesti embrüokaitse regulatsioon võeti vastu 20 aastat tagasi ning tänaseks on biomeditsiinis läbitud suured muutused ja seetõttu ei pruugi embrüo geneetilist editeerimist piiravad põhjendused enam asjakohased olla. 

Vajadusele embrüo inimväärikust kaitsta viitab ka see, et enne embrüotega erinevate toimingute läbiviimist nõutakse vanemate informeeritud nõusolekut.

Samuti on inimväärikusega seondatav keeld teha inimembrüoga eraviisilisi tehinguid ning embrüot kauem kui 14 päeva emaihust väljaspool kasvatada. 

“Seega, kuigi Eesti järgib oma regulatsioonis pigem liberaalset joont, on embrüo Eesti õiguses küllaltki hästi kaitstud ja võib asuda seisukohale, et embrüo on vähemalt mingil määral inimväärikuse kaitsealasse haaratud,” väidab Reidla põhjaliku uurimistöö järel.

“Kui CRISPR/Cas9 kasutamiseks on ilmselt liiga vara, siis võiks seadusandja kaaluda vähemalt mitokondri vahetuse meetodi kasutuselevõttu,” soovitab Reidla. “Siinjuures on aga oluline, et sellised otsused sünniksid kogukonna ühisel panusel ning informeeritud debati tulemusena.”

Rahvusvaheline õigus ja embrüo

Reidla tõdeb, et kuigi igaühe õigus elule on sisse kirjutatud paljudesse rahvusvahelistesse instrumentidesse, on riigid olnud pigem vastumeelsed laiendama selle kaitseala ka embrüole. Sama on täheldatav ka eri rahvusvaheliste organite otsustest, kus öeldakse otsesõnu, et embrüole ei laiene õigus elule või hoidutakse sellele küsimusele vastamisest kõrvale. 

Kadri Reidla leiab, et rahvusvahelise avalikkuse seas puudub üksmeel ning riikide pluralismi austamine on teinud võimatuks üldiste ja siduvate konventsioonide vastuvõtmise, mis omakorda on kaasa toonud ka viljatusturismi kasvu. “Esimesed mitokondri asenduse teel sündinud lapsed sündisid just Ukrainas ja Mehhikos, sest seal ei olnud see õiguslikult piisaval määral reguleeritud/keelatud,” teab ta.

Magister kirjutab, et ka Euroopa viljatuskliinikute seas läbiviidud uuringute kohaselt pöördus teiste riikide viljatuskliinikutesse kunstlikuks viljastamiseks õiguslikel põhjustel just enamik patsiente Itaaliast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, mille regulatsioonid embrüokaitse osas on ka kõige rangemad.  

“Regulatsiooni puudumine viib kontrollimatute teaduskatsetuste kolimise vaestesse ning nõrgalt kontrollitud riikidesse. Kusjuures juba täna on nähtav taoliste litsentseerimata kliinikute suur hulk, kes kõik pakuvad kaheldava väärtusega geeni- ja tüvirakuteraapiaid. Seetõttu tuleks embrüo uurimistööd intensiivsemalt reguleerida.”

Seejuures tõdeb Reidla, et lisaks õiguskorra võimetusele uute arengutega sammu pidada, puudub täna pea täielikult ka avalik debatt. “Seetõttu võib väita, et rahvusvahelisel tasandil ei ole embrüo piisavalt kaitstud.”

Embrüo uurimine ja ravi

Kadri Reidla tutvustab magistritöös põhjalikult ka kolme tänapäeval kõige aktuaalsemat embrüote uurimiseks või ravimiseks kasutatavast tehnikat, milleks on:

1. embrüonaalsete tüvirakuliinide eraldamine embrüost;
2. CRISPR/Cas9;
3. mitokondri asenduse tehnoloogia.

Embrüotest tüvirakuliinide eraldamine pakub lootust paljude seni ravimatute haiguste, näiteks degeneratiivsete kesknärvisüsteemi haiguste nagu Parkinsoni tõbi või seljaaju vigastused, ravimiseks. 

Üks embrüo geneetilise editeerimise meetoditest ehk munaraku tsütoplasma asendamine võimaldab pea 100% ulatuses vabaneda sealsetest mitokondritest, mis mitokondriaalses DNA-s esinevate defektide tõttu võivad põhjustada tõsised ja ravimatuid mitokondriaalseid haigusi. 

Katsed efektiivse, lihtsa ja odava CRISPR/Cas9 süsteemiga näitavad, et mitte väga kauges tulevikus võib osutuda võimalikuks lihtsa vaevaga lõigata embrüo genoomist välja haigusi põhjustavad geenivariandid ning asendada need tervetega, võimaldades ennetada raskeid geneetilisi haigusi. 

Seejuures ennustatakse, et 2019. aastaks tõuseb üleilmse geneetilise editeerimise turu väärtus 3,5 miljardi USA dollarini. 

On vaieldamatu, et meditsiini ja teaduse areng on toonud inimkonnale tähelepanuväärset kasu, pikendanud inimeste eluiga, vähendanud kannatusi ning laste suremust. 

Teisalt kätkeb aga selliste läbimurdeliste tehnoloogiate kasutuselevõtt endas tõsiseid ja paljuski veel ettenägematuid ohte: kasvajate teke embrüonaalsete tüvirakuliinide istutamisel retsipientorganismi, mitokondri vahetamisel vastuolu tuumagenoomi ja uue mitokondriaalse DNA vahel, haigusttekitava geeni asendamise ootamatu mõju organismi teistele piirkondadele ja funktsioonidele. 

Embrüonaalsete tüvirakkude liinide eraldamine embrüost tähendab selle surma.

Samuti võib embrüo hukkuda geneetilise editeerimise meetodite algfaasi katsetustes, seda eriti võttes arvesse näiteks CRISPR/Cas9 tänast arengufaasi.

Kuna probleemi keskmes asub embrüo kui tulevase elu kandja, tekitab see palju keerukaid eetilisi, moraalseid, religioosseid ja õiguslikke probleeme, mis on leidnud muuhulgas oma tee ka USA presidendivalimiste debattidesse. Seetõttu ongi oluline tagada embrüole ka tänases teaduse ja meditsiini arengule orienteeritud maailmas piisav kaitse. Nii seadusandjal kui ka selle rakendajal tuleb vastata küsimusele, millises ulatuses on embrüo kaitstud õigusega elule, mis on üks fundamentaalsemaid inimõigusi. 

Tartu ülikooli magister Kadri Reidla. Autor: Derling