Ühtegi sellist ega ka teist sünnieelsete kahjustuste kaasust käsitlevat kohtulahendit Eestis veel ei ole. Ent millise lahenduse võiksid taolised kaasused Eesti õiguse alusel saada, kui vastav vaidlus peaks kohtu ette jõudma?

Millal tervishoiuteenuse osutaja peaks vastutama nii-nimetatud soovimatu raseduse, soovimatu sünni ja soovimatu elu juhtumitel, analüüsib äsja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas doktoritöö kaitsnud Dina Sõritsa.  

Pereplaneerimist võib tänapäeval pidada iseenesestmõistetavaks. See võimaldab vanematel ajastada oma isiklikke eesmärke ja olla valmis tagama lapse heaoluks parimad tingimused.

Enamiku inimeste jaoks on lapse saamine ilmselt üheks kõige õnnelikumaks hetkeks nende elus. Mõnikord on aga ootamatu lapsevanemaks saamine lausa niivõrd ebasoovitud sündmus, et vanemad tunnevad, et neile on lapse saamisega tekitatud kahju.

Kahtlemata võib ootamatu lapsevanemaks saamine olla väga koormav kogu perele nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Vanemate jaoks võib olla veelgi keerulisem tunnistada, et nende väga oodatud laps on sündinud raske puudega.

Pereplaneerimise osas valikute tegemisel on vanemad paljuski sõltuvad tervishoiuteenustest ja arstilt saadavast teabest. Aja jooksul patsientide teadlikkus ja ootused aina kasvavad. Arst saab läbi viia protseduurid raseduse ennetamiseks ja raseduse katkestamiseks, samuti teha vajalikud uuringud, et anda vanematele teavet lapse (potentsiaalse) tervisliku seisundi kohta.

Ravi- või diagnoosiviga nimetatud protseduuride läbiviimisel võib tuua kaasa soovimatu raseduse või puudega lapse sünni.

Siiski on selge, et arst ei saa vastutada iga soovimatu raseduse või puudega lapse sünni korral.

Vastutuse kindlakstegemisel on muuhulgas oluline hinnata, kas tervishoiuteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kas tervishoiuteenust osutati tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Vaatamata meditsiini pidevatele arengutele ja võimaluste suurenemisele ei ole näiteks võimalik diagnoosida kõiki väärarenguid. Erinevad rahvusvahelised uuringud on näidanud, et enne 22. rasedusnädalat avastatakse ultraheli uuringu käigus umbes 40% väärarenditest, 30% avastatakse raseduse kolmandal trimestril ja 30% pärast sündi.

Näiteks 2015. aastal sündis Eestis tervise arengu instituudi andmetel 720 last kaasasündinud väärarengu, deformatsiooni ja kromosoomianomaaliaga.

Doktoritöös on sünnieelsete kahjustuste kaasustena käsitletud soovimatut rasedust (ingl. k. wrongful conception), puudega lapse sündi (ingl. k. wrongful birth) ja nn soovimatu elu kaasust (ingl. k. wrongful life).

Nendes kaasustes heidetakse tervishoiuteenuse osutajale ette seda, et ravivea või diagnoosivea ja sellest tuleneva teabe andmise kohustuse rikkumise tõttu on vanemad kaotanud võimaluse langetada õigeaegselt otsus raseduse katkestamiseks, millega oleks olnud võimalik vältida lapse saamisest tingitud kulusid. Kui soovimatu raseduse ja puudega lapse sünni kaasustes on nõude esitajaks vanemad, siis nn soovimatu elu kaasuses on nõude esitajaks laps ise (vanemad lapse nimel).

Tuleb rõhutada, et puudega lapse sünni ja nn soovimatu elu kaasustes ei põhjusta tervishoiuteenuse osutaja lapse sünnidefekti, vaid üksnes jätab lapse tervisliku seisundi diagnoosimata.

Eestis nimetatud kaasustes kohtupraktikat ei ole. Samas on need kaasused pannud kohtud üle maailma seisma silmitsi nendes kaasustes sisalduvate eetiliste dilemmadega ja langetama raskeid otsuseid.

Doktoritöö eesmärgiks oli selgitada välja, kas ja millises ulatuses peaks tervishoiuteenuse osutaja vastutama Eesti tsiviilõiguse järgi nendes kaasustes, et tagatud oleks nii lapse, tema vanemate kui ka tervishoiuteenuse osutaja huvidega arvestamine.

Asusin doktoritöös seisukohale, et soovimatu raseduse ja puudega lapse sünni kaasustes oleks tervishoiuteenuse osutaja vastutus Eesti õiguse alusel võimalik. Küll aga ei saa puudega lapse sünnist tulenevat tervishoiuteenuse osutaja vastutust kaasneda igasuguse sünnidefekti diagnoosimata jätmisega. Nõude esitamiseks on alust raske vaimse või kehalise tervisekahjustuse korral, mis andnuks alust katkestada kauem kui 12 ning vähem kui 22 nädalat kestnud raseduse.

Leidsin, et nn soovimatu elu kaasustes tervishoiuteenuse osutaja lapse ees Eesti õiguse alusel ei vastutaks.

Milline kahju võiks nendes kaasustes hüvitamisele kuuluda?

Soovimatu raseduse ja puudega lapse sünni kaasustes oleks kohtutel lai kaalutlusõigus otsustamaks, milline kahju kuulub vanematele hüvitamisele.

Hüvitatavaks kahjuks võib olla näiteks ravikulud ja sissetuleku vähenemine, samuti mittevaraline kahju seoses pereplaneerimisesse sekkumise kui isikliku õiguse rikkumisega.

Lisaks tuleb kahju hüvitamisel arvestada ka asjaolu, et planeerimata lapse sünniga võib vanematel lisaks kahjule tekkida siiski ka varalist ja mittevaralist kasu, eelkõige rõõmu, mida pakub lapse kasvatamine. Samuti tuleks arvestada vanemate võimalikku osa kahju tekkimisel.

Asusin seisukohale, et põhjendatud ei oleks kahjuhüvitise vähendamine põhjusel, et vanemad oleks saanud rasedust katkes­tades või last lapsendamiseks ära andes kahju suurust vähendada või kahju üldse vältida.

Viimati nimetatud väiteid on välisriikide kohtupraktikas kasutanud tervishoiuteenuse osutajad vastuväidetena soovimatu raseduse ja puudega lapse sünni kaasustes.

Võib väita, et keskseks küsimuseks on nendes kaasustes lapse ülalpidamiskulude kui varalise kahju nõudmine tervishoiuteenuse osutajalt. Asusin doktoritöös seisukohale, et terve lapse ülalpidamiskulud ei kuulu hüvitamisele soovimatu raseduse kaasustes, kuna mittevaraline väärtus, mida pakub lapse kasvatamine, võiks erandina tasakaalustada ülalpidamiskulud kui varalise kahju. Puudega lapse sünni korral tuleks vanematele hüvitada puudega lapse ülalpidamiskulud täies ulatuses.

Kahtlemata tõstatavad doktoritöös käsitletud kaasused mitmeid eetilisi ja moraalseid probleeme. Siiski ei tohiks need takistada leidmast nendes kaasustes lahendust, mis tagaks nii lapse, tema vanemate kui ka tervishoiuteenuse osutaja huvidega arvestamise.

Dina Sõritsa. Autor: Erakogu

Dina Sõritsa kaitses Tartu ülikooli õigusteaduskonnas doktoritöö “Tervishoiuteenuse osutaja tsiviilõiguslik vastutus sünnieelsete kahjustuste kaasustes”. Teda juhendajas professor Janno Lahe ja oponeeris professor André Dias Pereira Portugalist Coimbra ülikoolist.