Veelgi enam – nad leidsid, et selle geeniperekonna parem tundma õppimine võib aidata leida uusi ravivõimalusi naistele, kes on hädas korduvalt katkenud rasedustega. See on esimene kord, kui teadlased suudavad korduvate raseduste katkemise puhul sõrmega millelegi nii konkreetsele osutada.

Iga viienda rasedusega kaasneb kergem või raskem terviseprobleem. Võrdlemisi suurele sagedusele vaatamata on see teema, millest palju ei räägita. Mitmed tüsistused, näiteks raseduse katkemine ehk nurisünnitus, on valusad nii emotsionaalselt kui füüsiliselt ning õige sageli kaasneb perel ka häbi- ja süütunne ebaõnnestumise tõttu.

Alati ei oska ka meedikud vastata küsimusele, miks rasedus katkes ja mis viga võib olla. Raseduse katkemise põhjuseid on mitmeid ja sageli esinevad need kombineeritult. Umbes pooltel juhtudel ei suuda arstid ega teadlased leida aga ühtki riskitegurit, mida saaks seostada raseduse katkemisega konkreetsel juhul.

Mitmeid uusi teadmisi rasedustüsistuste ja nende põhjuste kohta on viimasel kümnel aastal pakkunud Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi ja naistekliiniku ühised teadusuuringud. Nende “õnneliku raseduse” ehk “Happy pregnancy” uuring on kinnitanud, et mitmed rasedustüsistused tekivad sageli just platsenta töö häirete tõttu. Kuigi sellised tüsistused nagu loote kasvu häired, preeklampsia ja rasedusdiabeet on esmapilgul erinevad probleemid, on nende väljakujunemisega seotud mitmed sarnased mehhanismid.

Uurides ebaselge põhjusega korduvaid raseduse katkemisi ja küsides, miks need juhtuvad, jõudsid teadlased varajases raseduses avalduvate platsenta geenide häirunud profiilini. Selleteemaline artikkel ilmus täna maailma ühe mainekaima teadusajakirja Nature sõsarväljaandes Scientific Reports.

Üllatav ja lihtne avastus

Uuringu vastutav täitja, TÜ inimese geneetika professor Maris Laane sõnul puudutavad korduvad raseduse katkemised hinnanguliselt kuni kolme protsenti last soovivatest paaridest. Protsendid ja hinnangud sõltuvad definitsioonist.

Laan selgitas, et raseduste katkemisega on varasemalt seostatud näiteks immuunsüsteemi häireid ja niinimetatud võõra organismi äratõukamise reaktsiooni, ent Scientific Reportsis avaldatud uuring nende mehhanismide tugevat seost ei leidnud. Samuti ei leitud, et korduvad raseduse katkemised oleksid valdavalt tingitud põletikulistest protsessidest, programmeeritud rakusurmast (apoptootilised protsessid) või vere hüübimiskaskaadi häirumisest, nagu varem arvatud on.

“Eneselegi üllatuseks leidsime, et see kõik on palju lihtsam,” ütles Laan.

“Uuringu andmed näitasid, et korduvate raseduste katkemistega naiste platsentas on alla reguleeritud suur osa genoomi ja rakkude baasülesandeid.”

See tähendab, et platsenta rakud ei suuda tagada enam nende valkude ja komplekside tootmist, mida on vaja normaalseks genoomi paljundamiseks ja kromosoomide struktuuride loomiseks, geenide õigeaegseks avaldumiseks ja sünteesitud valkude transpordiks, raku hingamiseks ja energia tootmiseks.

“Selliste funktsioonide häirumine mõjutab negatiivselt nii kiiret rakkude jagunemist kui spetsialiseeritud rakutüüpide arengut ehk diferentseerumist,” lisas professor. “Mõlemad protsessid on kriitilise tähtsusega just raseduse alguses, mil ühest viljastatud embrüost peab lühikese perioodi jooksul arenema normaalne loode ja töökorras platsenta.”

Samm katkemiste ennetamise suunas

Uute teadmiste ja kogutud andmete põhjal pakuvad Tartu ülikooli teadlased välja uudse idee: kui rasedus on, mis iganes põhjusel, määratud ebaõnnestumisele, siis kõige valutum mehhanism ema organismi jaoks on see, kui platsentarakkude genoom reguleeritakse ümber selliselt, et see ei toeta enam normaalset rakkude tööd.

“Kui lootel on midagi viga või rasedus ei pesastu emakasse piisavalt sügavale, on evolutsiooni teel kujunenud mehhanism, mis suunab raseduse katkemisele nii, et ema organism saaks võimalikult säästa,” sõnas professor Maris Laan.

Piltlikult tehakse selle mehhanismi käigus platsenta genoomile loomulikul teel shut down, mille tulemusena platsenta ja loode ei arene edasi ja suunatakse iseeneslikule ja rahulikule irdumisele.

“Sellise loomuliku protsessiga kaasneb emale katkenud rasedusest vabanemisel muid tüsistusi vähem ja meie andmetel reguleerib seda ainult üks konkreetne kaheksast valgust koosnev transkriptioonifaktorite perekond E2F. See valguperekond suunab omavahelises koostoimes kogu platsenta genoomis avalduvate geenide profiili raseduse katkemise teele,” rääkis Laan.

Ta lisas, et varasematest hiiremudelitel avaldatud uuringutest on teada, et E2F valkudel on võtmeroll just platsenta varajases arengus ja samuti platsenta-spetsiifiliste rakkude erilise genoomi kujunemises. E2F valgud tagavad platsenta rakkude multituumsuse – genoom on mitmeid kordi paljunenud, aga sellele ei ole järgnenud rakkude jagunemist. Sellise genoomiga rakkudekiht toodab olulisi rasedusehormoone ja vahendab loote pesastumist emakasse. Teaduslikult nimetatakse seda sünsüütsiotrofoblastiks.

Seega, üheltpoolt on E2F valguperekonna avastamine tähtis, et seletada potentsiaalset võtmemehhanismi, kuidas suunatakse rasedus katkemisele ema tervist maksimaalselt säästes. Teisalt võib sellest teadmisest tulevikus abi olla ka raseduste katkemiste vältimiseks.

“Meie jaoks on see justkui uus päästik ehk perspektiivne ravimimärklaud katkemiste ennetamiseks,” selgitas professor Maris Laan. “See on esimene kord, kui saame korduvate raseduste katkemise puhul sõrmega millelegi nii konkreetsele osutada.”

Scientific Reports ilmunud artikli “RNA sequencing of chorionic villi from recurrent pregnancy loss patients reveals impaired function of basic nuclear and cellular machinery” autoriteks on Siim Sõber, Kristiina Rull, Mario Reiman, Piret Ilisson, Pirkko Mattila ja Maris Laan.