Mida peate oma senise elu või karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Küsimuse sellise püstituse korral pean ausalt tõdema, et senise elu kõige nauditavamad hetked ei ole seotud minu teadustööga. Nagu paljudel inimestel, on selleks laste sünd.

Minu kui teadlaseks kujunemise kõige emotsionaalsemad hetked on olnud seotud noore inimese sammudega sellel konarlikul ja ebakindlal teel, mida on saatnud ikka küsimus – kas tõesti mina? Suure tähtsusega oli võimalus astuda 1993. aastal Helsingi Ülikooli doktorantuuri ja kogeda teaduslikku eneseleidmist meditsiinigeneetika suunal Helsingi ülikooli doktorantuuris professor Aarno ja Leena Palotie juhendamisel. Ja seejärel veeta tänaseni motiveerivaid järeldoktorantuuri aastaid Müncheni ülikoolis professor Svante Pääbo uurimisrühmas.

Ka alguses juhuslikena näivad sündmused võivad muuta elu – sattusin reproduktiivmeditsiini 1999. aastal seetõttu, et otsisin omale erialast rakendust USA-s, kus mu abikaasa oli järeldoktorantuuris. Ja see valdkond paelus mind aastakümneteks!

Minu teadlaskarjäär Eestis oleks arvatavasti jäänud palju tagasihoidlikumaks, kui selle algust ei oleks 2003. aastal toetanud läbi kõrge konkurentsi saadud Ühendkuningriigi fondi Wellcome Trust uurimistöö toetus. Seda hetke mäletan hästi, kui saabus kiri projekti rahastuse positiivse otsuse kohta. Mulle jõudis kohale, et asun looma seda päris oma teadussuunda Tartu Ülikoolis.

Suur tunnustus minu käivitatud teadustööle oli 2010. aastal saadud Eesi Vabariigi teaduspreemia, mis andis jõudu ja stiimulit jätkata. Nüüd juba pea 20 aastat kestnud Eestis töötamise ajal on nauditavaid hetki pakkunud oluliste teadustööde avaldamine, juhendatavate jõudmine doktoritöö kaitsmiseni, esinemised olulistel teadusfoorumitel ja laiemale auditooriumile – kogeda, et sinu tehtu ja kõneldu loeb. Suurim hiljutine üllatus, mis võttis sõnatuks, oli Baltimaade Teaduste Akadeemiate medal.

Ei usu, et ükski neist või muudest sündmustest eraldiseisvalt oleks olnud põhjuseks minu akadeemikukandidaadiks esitamisele. Nagu ka teiste kandidaatide puhul, on selleks ikkagi teadlaskarjäär ja iseseisva teadustöö panus tervikuna.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Minu uurimisvaldkonnaks on reproduktiivmeditsiin ja kitsamalt reproduktiivgeneetika. See hõlmab kogu inimese elukaare – geneetilised tegurid, mis põhjustavad viljatust, raseduse katkemisi ja muid raseduse tüsistusi, loote arengut, meeste ja naiste reproduktiivtervist.

Väljakutseid on mitmeid. Kuni 15 protsendil paaridel ei õnnestu laste saamine ja kuni kolm protsenti paaridest kogeb korduvaid raseduse katkemisi. Arvatakse, et suur osa seletamatu juhtudest on tingitud seni teadmata geneetilistest põhjustest.

Reproduktiivtervise probleemid on väga isiklikud ja emotsionaalselt rasked teemad. Samuti on jõutud tänaseks arusaamisele, et nii viljatuse kui raseduse katkemiste geneetilised tegurid on väga heterogeenseid. Epidemioloogilised uuringud on ka näidanud, et viljatus ja reprodukiivtervise probleemid üldisemalt on seotud kõrgenenud riskiga teistele haigustele.

Üks suuremaid lähiaastate tegevussuundi ongi aru saada, kas ja millised viljatusega seotud geneetilised põhjused on ühtlasi riskiks ka teiste krooniliste haiguste esinemiseks. Reproduktiivgeneetika väljakutseks on eripära, et sama geneetilise teguri mõju sõltub inimese soost ja vahel ka elufaasist. Näiteks avaldub ainult loote arengus.

Järk-järgult oleme harutamas neid umbsõlmi siin Eestis ja kogu maailmas. Silmapiiril on ühised eesmärgid parandada reproduktiivhäirete molekulaardiagnostikat ja ennetust, rakendada teadmisi nende etioloogiatest patsientide käsitluses ja raviarendustes.

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid olema nad argielus?

Akadeemik kui tippteadlane peaks olema ühiskonnas kui oma eriala usaldusväärne teabeallikas ja arvamusliider. Inimene, kelle poole saab ja peab vajadusel alati pöörduma tõenduspõhise teabe ja samuti tavainimesele arusaadavate selgituste saamuseks vastavas valdkonnas.

Akadeemia kui tervik esindab Eesti teadlaskonda ja selle mitmekesisust, ja saab edastada ühiskonda, poliitikutele ja otsustuskogudele mõjukamaid ja tasakaalustatumaid sõnumeid kui üksik teadlane.

Kindlasti on akadeemial oluline roll mitte ainult silma peal pidamine Eesti teadusmaastikul ja selle järelkasvul, aga ka kõrgharidust puudutavatel teemadel kaasa rääkimine ja otsuste mõjutamine. Suur osa akadeemikutest on ju ka ülikoolide õppejõud. See puudutab suurt osa ühiskonda – praegu on Eestis üle 40 000 üliõpilase ja kõrgharidusega inimesi on Eestis juba ligi 400 000. Akadeemia seob Eesti teadlaskonda eriala-üleselt ka teiste riikide teadlaste võrgustikega ja kogemustega.

Akadeemikute nähtavus argielus sõltub parasjagu ühiskonnas olulistest arutelu teemadest. Rõõmustavalt saab tõdeda, et Teaduste Akadeemia nähtavus, aktiivsus ja nende sõnumite arvestamine Eesti ühiskonnas on viimase 10 aasta jooksul oluliselt tõusnud.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Eelkõige on olnud akadeemiku kandidaadiks esitamine märkamine ja tunnustus minu enda ning laiemalt ka meie töörühma ja lähemate koostööpartnerite pikaajalisele teadustööle. Akadeemiku tiitel tooks aga suurema tähelepanu ja vastutuse olla oma erialal veduriks nii teaduses kui ka ühiskonnas.

Mulle on alati meeldinud suhelda tarkade inimestega ja rõõmustan võimaluse eest lähemalt tunda õppida erinevate erialade silmapaistvaid teadlasi, nende teadmiste ja kogemuste pagasit. Uued mõtted ja innovaatilised ideed tekivad tihti erinevate valdkondade kokkupuute pindadel, mis avardavad teadlase ja üldisemalt igaühe meist mõttemaailma.