Enamik pärilikke ehk geneetilise eelsoodumusega haigusi esineb nii meestel kui ka naistel. Lapseootuse seisund on omane ainult naistele ja sellel lühikesel, aga erilisel eluperioodil võib tekkida mitu tõsist haigusseisundit, mis on seotud üksnes rasedusega, kirjutavad Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorant Triin Kikas ja Tartu Ülikooli inimese geneetika professor Maris Laan.

Geneetilise eelsoodumuse hindamine on aga nende puhul keeruline. Ühelt poolt on tegemist ema enda geneetilise eelsoodumusega, teiselt poolt aga eostatud lapse geneetikast tulenevate riskidega, milles on segunenud nii ema kui ka isa pärilik informatsiooni.

Enamlevinud rasedusaegsed probleemid

Lapseootusaja probleemidest on sagedasimad raseduse katkemine, loote arenguhäire, enneaegne sünnitus, preeklampsia, rasedusaegne hüpertensioon või diabeet. Kõigi nende tüsistuste puhul mängib olulist rolli ema, loote või mõlema geneetiline taust. Kui loote arenguhäirete geneetiliste põhjuste tuvastamisel on praeguseks kogunenud hulgaliselt teadmisi, mida ka iga päev meditsiinis rakendatakse, siis raseda naise tervisehäirete pärilike riskide hindamine on alles algusjärgus.

Preeklampsia on tulevase ema tervisehäirete seas üks levinumaid tüsistusi, mida esineb Eestis umbes kahel protsendil rasedatest. Seda iseloomustab raseduse teisel poolel äkiline vererõhu tõus, millega kaasneb ema neerude ja teiste organite töö tõsine häirumine. Ema preeklampsia mõjutab loote ainevahetust ja hapnikuga varustatust, kasvu ja arengut.

Haigus progresseerub kiiresti ja praegu puudub sellele ravi. Keskendutakse vaid ema sümptomite leevendamisele, sest sünnituse enneaegne esilekutsumine lõpetab küll ema haiguse akuutse faasi, aga liiga enneaegsetel või madalakaalulistel vastsündinutel suureneb mitme tervisehäire oht. Lisaks on preeklampsiat põdenud naistel hilisem kõrgenenud risk erinevatele südame-veresoonkonna ja neeruhaigustele.

Kolm olulist fakti preeklampsia kohta

Preeklampsia uurimisel on rahvusvahelises teadustöös jõutud kolme olulise järelduseni. Esiteks on preeklampsia eelkõige platsenta töö häirest tulenev haigus, mis tekib vastusreaktsioonina platsenta stressile, kui see ei tule enam toime ülesandega toetada loote arengut ja ema organismi sellel perioodil. Oluline on meeles pidada, et platsenta on ajutine looteorgan, millel on lootega samasugune geneetika.

Teiseks saab preeklampsiariski hindamiseks määrata platsentast pärinevate biomarkerite taseme ema vereseerumis. Kolmandaks võimaldab preeklampsiariski hindamine raseduse alguses haigust ennetada või leevendada, kui alustada raseduse varases staadiumis profülaktilist aspiriini tarvitamist ja riskirasedate hoolikamat meditsiinilist jälgimist.

Praegu hinnatakse preeklampsia varast riski emast tulenevate tegurite, näiteks tema vanuse, kaalu, suitsetamise, raseduseelsete krooniliste haiguste jms põhjal. Lisaks on mujal maailmas ja ka Eesti mõnes kliinikus pilootkasutusel testid, millega määratakse ema vereseerumist preeklampsia biomarkerid.

Preeklampsia risk

Preeklampsia tekkes on mittegeneetiliste tegurite osakaal hinnanguliselt 45 protsenti ja geneetiliste tegurite osakaal 55 protsenti – sellest omakorda 35 protsenti on emast ja 20 protsenti platsenta genoomist tingitud põhjused. Ehkki pärilikkustegurid moodustavad üle poole preeklampsia põhjustest, on seni nappinud teadmisi selle kohta, millised konkreetsed geenivariandid annavad preeklampsiale eelsoodumuse. Seetõttu pole neid olnud võimalik ka rasedate riski hindamisel rakendada.

Geen, mis määrab eelsoodumuse

Tartu Ülikooli inimese geneetika uurimisrühm avaldas ajakirjas Hypertension teadustöö, kus kirjeldati geeni FLT1, milles platsenta (mitte ema) geenivariant 'C' määrab päriliku eelsoodumuse preeklampsia tekkeks raseduse ajal. Geen FLT1 kodeerib kõige olulisemat teadaolevat biomarkerit sFlt-1, millel põhineb enamik praegu kliinikus kasutusel olevaid preeklampsiat prognoosivaid teste. Preeklampsia korral tõuseb sFlt-1 tase veres ja väheneb sellega seonduvate oluliste kasvutegurite osakaal.

Teadustööst selgus, et kui platsenta kandis vähemalt ühte FLT1 geeni riskivarianti 'C', kerkis haigusrisk 1,2–1,75 korda. Kui aga loode ja tema platsenta olid pärinud riskivariandi mõlemalt vanemalt, oli preeklampsiarisk juba peaaegu kolm korda suurem.

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorandi Triin Kikase uuringu teeb eriliseks see, et selles käsitletud geenivarianti võib nimetada esimeseks teadaolevaks preeklampsia tekkega seotud pärilikuks teguriks, mis on leidnud kinnitust mitmes sõltumatus uuringus.

Lisaks Eesti rasedatele on saadud samad tulemused ka Ühendkuningriigi, Islandi, Soome ja Norra patsientide uuringutes. Tartu Ülikooli naistekliinikus kogutud valimite uuring andis ka rohkelt väärtuslikke lisateadmisi.

Teadustöö näitas, et tegemist on ainult preeklampsia eelsoodumust määrava geenivariandiga. See ei mõjutanud teiste uuritud rasedustüsistuste riski, näiteks rasedusaegset diabeeti ja enneaegset sünnitust, ega loote kasvuparameetreid.

Esimest korda püstitasid Tartu teadlased ka hüpoteesi võimaliku mehhanismi kohta, mille kaudu geneetiline eelsoodumus toimib. Nimelt tõuseb preeklampsia korral geeni FLT1 avaldumise tase ainult sellistes platsentades, mis kannavad riskivarianti 'C'. Seega saab väita, et niisugustel platsentadel on pärilikult tundlikum vastusreaktsioon stressile, mis iseloomustab preeklampsiaga rasedust.

Mitte-invasiivsete geenitehnoloogiliste meetodite kiire areng võimaldab ehk juba mitte väga kauges tulevikus seda platsenta geenivarianti rasedatel määrata. Täiendavalt muudele riskifaktoritele saab seda teavet kasutada preeklampsia riski hindamisel.