"Munarakkude külmutamine tähendab, et need kuuluvad ainult naisele. See on tema varandus, mille ta saab endale hoida ja kasutada nagu tahab. Ka teise mehega, teise abikaasaga, teises elus. Ja see on oluline," rõhutas Eleonora Porcu, Bologna ülikooli reproduktiivmeditsiini osakonna juht ja meetodi üks pioneeridest saates "Pealtnägija".

Samas ei osanud ta siiski toona aimata, et munarakkude külmutamist hakatakse kasutama tulevikus ka raseduse edasilükkamiseks. Professori eesmärgiks oli pakkuda võimalsut emaks saada ka naistele, keda on tabanud tõsine haigus, kuid kes soovivad tulevikus siiski emaks saada.

USA-s on saanud meetodist väike tööstusharu. Meetodit reklaamitakse massiliselt kui nn "fertiilsuskindlustust". Mõned USA viljatuskliinikud korraldavad lausa munarakkude külmutuspidusid, kus teenust tutvustatakse šampanjaklaasi ja suupistetega. Pakutakse ka laenu ja järelmaksu võimalust. Laiema avalikkuse ette jõudis äge turundustöö 2014. aastal, kui internetihiiud Facebook ja Apple lubasid firmadele töötavatele naistele protseduuri soovi korral kinni maksta.

Kriitikute sõnul oli see firmade läbinähtav ja omakasupüüdlik samm, et naised eelistaksid karjääri. Itaalia professor on sellistest arengutest pehmelt öeldes häiritud. "Rasedust peetakse töökohas millekski, mis vähendab tööjõudlust, suutlikkust, efektiivsust. Seega tuleb teha kõik, et tööl rasedatest naistest lahti saada. Kuna see pole seaduslik, leiutati uus idee, et külmuta oma munarakud ja lükka lapsesaamist edasi, kuni oled 50-aastane või vanem," nentis Porcu.

Eestis teenusele ameerikalikku lausreklaami ei tehta. Munaraku külmutamist pakuvad aga kõik suuremad viljatusravikeskused. Sõltuvalt paketi detailidest on hinnad vahemikus 600 kuni 2000 eurot. Haigekassa munarakkude külmutamist rahaliselt ei toeta.

ITK naistekliiniku viljatusravi keskuse naistearst Kai Haldre sõnul võib see aga varsti muutuda. Tõsi, mõningate piirangutega. "Käivad diskussioonid, et see võiks olla viljakuse säilitamisel näiteks kasvaja kiiritusravi eelselt siiski olla kaetud, ka haigekassa kindlustatud naistele," märkis Haldre.

Täpset üleriiklikku statistikat ei tehta, aga hinnanguliselt külmutab Haldre sõnul iseenda jaoks munarakke Eestis munarakke 50–100 naist. Kordades rohkem külmutatakse doonormunarakke ehk naiste munarakke, kes annetavad need teistele viljatutele naistele. Iseenda jaoks külmutavad naised munarakke Eestis valdavalt meditsiinilistel näidustustustel. Enamasti seoses vähiraviga, autoimmuunhaiguste ja ka teatud günekoloogiliste haiguste korral.

Haldre viitas samal ajal, et ka terved naised külmutavad munarakke tõenäoliselt teistel põhjustel kui oma karjääri nimel. "Need naised on enamasti kuskil 30-, 35-aastate keskel. Neil on soov last saada ja nad saavad aru, et neil ei ole võib-olla hetkel või lähitulevikus seda partnerit, kes ka sooviks last saada," laiendas arst.

Samal arvamusel on viljatusravi spetsialist Dorothe Wunder. „Vastupidiselt sellele, mida võiks ette kujutada, pole see naine, kes tuleb meie juurde, tahtes 40. eluaastani karjääri teha. Kellel on stabiilne peresuhe ja kes tahab lapsega 50. eluaastani oodata. Pigem on see naine, kes äsja oma partnerist lahku läks, kes on 35-40 aastat vana, soovib peret, aga on üksik. Ta tahab säilitada lootust, et ühel päeval loob perekonna, " märkis spetsialist.

Hoolimata meditsiini üldisest võidukäigust pole tegu protseduuriga, mida saaks teha nagu maniküüri lõunapausil. Bioloogia vastu ei saa. Naiste menstruaaltsükli käigus valmib kuus üks munarakk. Munarakkude külmutamisel tuleb saada korraga kätte aga 10–20 munarakku.

"Selle jaoks tuleb kasutada hormoonravi, iseennast süstida, käia arsti juures siis jälgimisel, kas süstid toimivad nii nagu me loodame. Siis on selline narkoosi all tehtav protseduur, kus me hangime need munarakud, vaatame laboris üle, millised nad välja näevad, kas neid tasub külmutada," selgitas Haldre.

Lisaks teatavatele riskidele, mida toob kaasa hormonaalne stimulatsioon, pole lõpptulemus ehk lapse saamine 100 protsenti garanteeritud. Seda kasvõi seetõttu, et mida vanemas eas külmutamine teha, seda väiksem on õnnestumise tõenäosus.

"Me peame aru saama sellest, et kui on üleskutse tuleviku tarbeks munarakud külmutada, siis see ei võrdu elussünniga. Kahjuks väga palju rasedusi katkeb või ei saa üldse rasedusi. Isegi kui saame rasedusi, siis see ikkagi ei ole võrdne elussünniga," rõhutas Haldre.

Protseduuri suhteline uudsus tähendab muuhulgas, et seadusandlus pole sellele järele jõudnud. Eestis seadus ei määratle, kui kaua võib munarakke säilitada ja nii otsustab iga kliinik ise. ITKs on tavaks, et nii seemne- kui munarakke säilitatakse 12 aastat. Mõnikord suhtutakse sellesse siiski paindlikult. Näiteks oma munarakud juba 16. eluaastal külmutama pidanud naistel võib neil vaja minna alles paarikümne aasta pärast.

Temaatikat laiemalt puudutades on kunstlikku viljastamise edendamisse andnud oma panuse ka eestlased. Tervisetehnoloogiate arenduskeskus ja Eesti geenivaramu esitlesid hiljuti geenide uurimisel põhinevat naise viljakustesti. Selle abil saab aastakümneid ette ennustada, kellel on näidustatud munarakkude külmutamine ehk kellel langeb viljakus keskmisest palju kiiremini.