Ligi viisteist protsenti viljakas eas paare ei suuda aasta jooksul saavutada soovitud rasestumist. Neist pooltel juhtudel osutab ebanormaalselt väike spermatosoidide hulk mehega seotud viljatusteguritele. Praeguseks on mehepoolse viljatuse epidemioloogia vallas tehtud vaid paar suuremahulist uuringut, kuid nendes uuringutes on mitmeid metodoloogilisi ühildumisprobleeme ja kõigil neil puuduvad kontrollrühmad.

ERR Novaatorile antud intervjuus rõhutas äsjailmunud uuringu juhtivautor Margus Punab uurimuse erilisust. “Meil oli unikaalne situatsioon, peaaegu kümne aasta jooksul oli meestel võimalik ilma saatekirjata pöörduda otse meestearsti poole,” rääkis meestearst Punab. Probleem on tavaliselt selles, et androloogia on väike eriala, mis on koondunud ülikoolikliinikutesse. Sageli on teatud haigusjuhud juba eelnevatel meditsiiniabi osutavatel tasanditel välja sõelutud. Seega on kliinikud alles kolmanda või lausa neljanda etapi raviasutus – nii ei ole võimalik kõiki viljatuse põhjuseid uurida.

Suur valim

Äsjailmunud uuring haarab aga ligi 90 protsenti Eesti meeste rasketest viljatusjuhtudest. Seega saame rääkida populatsioonipõhisest uuringust. Varasemad sellelaadsed uuringud on suhteliselt vanad ja nendes on sageli geneetiline osa puudu. “Üks võrreldav uuring on ilmunud Saksamaal, aga see käsitleb vaid ühte meie poolt vaadeldud mitmest rühmast,” sõnas Punab. Seetõttu tehtigi sellele uuringule erand, tavaliselt nii mahukana teadusartikleid ei avaldata. Doktor Punab loodab, et uuring muudab olulisel määral valdkonnas kehtestatud juhiseid ja võiks olla aluseks järgnevateks uuringuteks nii meil kui ka mujal.

Uuringus vaadeldi aastatel 2005– 2013 Tartu ülikooli androloogiakeskusesse pöördunud mehi, kes polnud suutnud partneriga last saada enam kui aasta jooksul. Ligi 8000 patsiendis tuvastati raske viljatus 20 protsendil. Kontrollrühmaks oli 325 meest, kel oli õnnestunud paariline rasestada vähem kui 12 kuu jooksul. Uuritavate vanus jäi 30. aastate algusesse.

Teadmistes on veel mõned lüngad

Punabi sõnul leiti kõige raskemate viljatuse rühmadel, kus seemnepurset ei toimunud, pea igal juhul probleemi põhjus. Sama lugu on azoospermiaga (spermide puudus), 80 protsenti selle põhjustest on teada. “Probleemiks ongi see, et kõige suuremas viljatute rühmas, kus spermatosoidid on olemas, aga neid on vähe, teame vaevalt neljandikku põhjustest,” kirjeldas Punab. Nende põhjuste leidmisele ei ole siiani ka eriti tähelepanu pööratud, enised teadusuuringud on valdavalt keskendunud just äärmuslikele juhtudele.

Ilmunud uuring loob aluse, mida praeguseks meeste viljatuse põhjustest teatakse ja mida ei teata ning selle abil saab edasi minna. Uuringus jaotati põhjused kolmeks: viljatuse absoluutsed põhjused (näiteks kromosoomi arvulised eripärad või meessugukromosoomi teatud lõikude puudumine), rasked põhjused (näiteks kasvajate ravi) ja soodustavad tegurid (näiteks munandikahjustused). Ülekaalulisus ja kroonilise haiguse põdejate hulk on kasvanud peaaegu kõigis viljatute rühmades. Ülekaalulisus pole iseenesest viljatuse põhjus, küll aga sellele kaasa aitav tegur.

Enamust saab aidata

“Pea kõik viljatuse põhjused on ravitavad. Tänapäeval oleme võimelised aitama umbes 99 protsenti patsientidest,” sõnas Punab. Kui mehel on kasvõi üksikud spermatosoidid olemas, saab teda aidata. Sageli eelistatakse esimese asjana naise kunstviljastamist, kuigi see on naisele koormav, on sellel meetodil omad terviseriskid ja mõnikord saaks selle asendada mehe ravimisega. Punabi sõnul on nende uurimisrühm tuvastanud näiteks ühe (FSHB) geeni polümorfismi, mis takistab hormooni piisaval määral tootmist. Sellisel juhul võiks näiteks hormoonravi aidata mehi väga edukalt.

Meestearst rääkis, et uuringuperioodil meeste pole toimunud viljatuse põhjustes suurt muutust. Olukord oli erinev pigem üheksakümnendate lõpus, mil Eestis toimunud suguhaiguste levikut võib nimetada lausa epideemiliseks. “Üks erinevus muu maailmaga ongi suguteede sulguse suurem osakaal ja selle tõime uuringus ka välja, see on seotud meie seksuaalhügieeni ja läbipõetud põletikega. Neid on arenenud lääneriikides vähem,” sõnas Punab.

Sellegipoolest on Eestis tehtud uurimuse tulemused üldistatavad ja rakendatavad mujal maailmas. Uuringud jätkuvad ka Eestis. “Meie poolt on tulemas veel mitmeid olulisi publikatsioone,” rääkis doktor Punab.