Järeltulijaid on võimalik saada ka munarakkudeta

Rahvusvaheline teadlasrühm on kasvatanud üles pesakonna hiiri, kelle areng ei alanud munaraku viljastumisega. Töö vihjab, et need ei pruugi olla järeltulijate saamiseks hädavajalikud.
Veidi vähem kui 200 aastat tagasi sai Eestis sündinud Karl Ernst von Baerist esimene teadlikult imetajate munarakke vaadelnud teadlane. Mees järeldas, et need on tarvilikud kõigi imetajate paljunemiseks. Toonased tähelepanekud on olnud arengubioloogia vundamendiks tänase päevani. Spermide küpsemiseks ja nende sobival viisil ümberprogrammeerimiseks näis munaraku viljastamine olevat möödapääsmatu vahesamm. See ei tähenda aga, et teadlased poleks otsinud viise looduse seatud piirangutest kõrvale hiilimiseks.
Näiteks on suudetud katsete käigus munarakke jagunema panna neid eelnevalt viljastamata. Kuigi partenogeneesis pole roomajate puhul midagi imekspandavat, närbuvad analoogsed imetajate pseudoembrüod reeglina mõne päevaga. Bathi ülikooli teadlased näitavad nüüd aga, et selle käigus tekkivate tütarrakkude spermidega viljastamisel on võimalik luua neist embrüoid, millest võivad omakorda areneda hiirepojad, kes suudavad saada omakorda terveid järglasi.
Protsess pole praegu veel kaugeltki veatu – 104 embrüost jäi ellu vaid 30. Samal ajal sarnanevad kasutatud tütarrakud munarakkude asemel rohkem imetajate keharakkudele. Teisisõnu tõstatab see võimaluse, et täiendava arendustöö tulemusel võib kaugemas tulevikus piisata järeltulijate saamiseks spermidest ja keharakkudest.
Enne seda tuleb lahendada aga mitmeid probleeme. Keharakkudes leidub kaks komplekti kromosoome, mitte üks, nagu munarakkudest tuletatud rakkudes. Lisaks olid viimased tüüpilistest keharakkudest oluliselt suuremad. Samuti pole kindel, et näiteks naharakke saab ümber programmeerida samal viisil kui munarakke. Viimaks ei leidu veel vaatamata näriliste ja inimeste füsioloogia sarnasusele mingeid kindlaid tõendeid, et sarnane lahendus toimib ka inimeste puhul.
Nii on vähetõenäoline, et lähitulevikus võiks kohata tänavatel näiteks lapsi, kellel on näiteks kaks bioloogilist isa või ainult isa. Küll aga leidis teadlasrühm embrüote arengu ajal nendes aktiivsete geenide avaldumismustreid jälgides, et see erines klassikalisel viisil viljastud embrüotes nähtavast. Sellele vaatamata olid lõpptulemuseks terved hiirepojad. Tähelepanek võib anda täiendavat teadmust viljatusravi protseduuride tõhustamiseks.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa