Just raskused suhtlemissituatsioonidega hakkama saamisel päädivad häiretega laste jaoks sageli koolikiusamisega. Põhjuseks  laste puudlik omavaheline koostöö, arutelu, oskused vestluse algatamiseks, jätkamiseks ning seda eriti väljaspool kodu ja kooli. Teadlased nimetavad seda sotsiaalsete oskuste defitsiidiks või sotsiaalse kognitatsiooni häireks.

Sotsiaalse kognitsioon ehk sotsiaalne tunnetus on võime tõlgendada ja töödelda sotsiaalset infot. See peegeldab meie võimet kohandada oma käitumist vastavalt muutuvale sotsiaalsele kontekstile, arvestades samal ajal oma kognitiivseid ja emotsionaalseid oskusi. Muu hulgas hõlmab selline tunnetus võimet mõista teiste kavatsusi ja oskust ennustada nende käitumist.

Mida paremini on lapsel selline võimekus arenenud, seda parem, sest sotsiaalsete oskuste defitsiidiga kaasneb koolikiusamine, sõprade vähene toetus, meeleoluhäired ja õpiraskused. See kõik on noorele inimesele raske taluda ja halvendab lapse elukvaliteeti.

Selleks, et seda ei juhtuks on oluline häire õigeaegselt diagnoosida ja alustada ravi.

Tartu ülikooli teadlaste uuring näitab, et raviks võib väga hästi sobida uus interaktiivne tehnoloogi  ja selle oskuslik ning plaanipärane kasutamine.

Üht sellist võimalust tutvustavad Anneli Kolk, Marianne Saard, Lisanna Pertens, Madis Bachmann, Kirsi Sepp ja Triin Raud sel neljapäeval Tartu ülikoolis toimuval arstiteaduskonna konverentsil.

Nimelt on rühm Tartu ülikooli ja ülikooli kliinikumi spetsialiste teinud häiritud või vähese sotsiaalse tunnetustega laste ravis midagi erakordselt – nad kasutasid laste sotsiaalsete oskuste  parandamiseks Eestis esimest korda puutetundlikke ekraane ja virtuaalreaalsust.

Nende loodud teaduspõhine sekkumine – videostsenaariumid ja virtuaalreaalsed ruumid – julgustasid laste omavahelist verbaalset ja mitteverbaalset suhtlemist. Ning mis peamine – see meeldib lastele!

Siiani on uuringus osalenud 22 last, kes on vanuses 8–13-aastast. Neist 8 on olnud kontrollid ehk terved lapsed, kellel kognitiivsed  ja suhtlemishäired puuduvad ja 14 on olnud epilepsia, ajutrauma ja tikkidega lapsed.

Teadlased täheldasid uuringus osalenud laste sotsiaalset võimete paranemist pärast seda, kui lapsed olid läbinud uue põlvkonna tehnoloogiliste platvormidega 10 1,5-tunnist treeningut. Paremini toimisid kahe terapeudiga sessioonid.

Uudse teaduspõhise virtuaalreaalse keskkonna loonud teadlased rõhutavad, et neuropsühholoogiliste ja sotsiaalsete häirete õigeaegne diagnoos on väga tähtis, sest siis on seda võimalik plaanipärase uue tehnoloogia kasutamisega ravida.

Sihtasutuse Kiusamisvaba Kool sisueksperdi ja Tartu ülikooli alushariduse ja algõpetuse lektori Kristiina Treiali kommentaari artiklile "TÜ teadlased aitavad uudse tehnoloogiaga päästa lapsi koolikiusamisest".

"Tõepoolest on uuringutes välja toodud, et just suhtlemisraskused ja kesised sotsiaalsed oskused on olulised riskitegurid kiusajaks või kiusamise ohvriks sattumisel. Eriti tõsise riskirühma moodustavad koolides erivajadustega õpilased, kellel muude probleemidega kaasnevad ka just puudused sotsiaalsete oskuste vallas. Siiski võivad kiusata ja kiusamise all kannatada ka väga heade sotsiaalsete oskustega õpilased, kui klassis levinud normid seda võimaldavad, mistõttu välja töötatud virtuaalreaalset tööriista võluvitsana koolikiusamise kaotamisel näha ei saa.

Ometi on see tööriist õpetajale väga vajalik abivahend: kuigi sotsiaalsete oskuste arendamine kuulub pedagoogi igapäevatöö hulka, võib õpetaja poolt tehtavast väheks jääda, kui klassis on lapsi, kel on oma eripära tõttu nende oskuste omandamine tavapärasest raskem. On suur rõõm, et selline interdistsiplinaarne töörühm Tartu ülikoolis on võtnud ette nii suure, uuendusliku ja väga vajaliku töö.

Kiusamisvaba Kooli tegevtiim ootab huviga järgmisi teateid selle sekkumise katsetuste tulemuste ning kättesaadavuse kohta spetsiifilist arendust vajavate laste abistamisel. Loodame, et varsti on võimalik väga paljusid tõsiste sotsiaalsete oskuste puudujääkidega lapsi edukalt aidata."