Ründava ehk agressiivse inimese tegevuse eesmärk on teisele inimesele kahju teha, ükskõik, kas kahju on füüsiline või vaimne. Kiusamist võib pidada agressiivsuse üheks alaliigiks, kuid seda iseloomustab korduv tegevus, mille põhjus on selles, et kiusaja(te) ja kiusatava vahel ei ole võimusuhted tasakaalus.

Sellised suhted võivad olla näiteks ühe lapse ja lasterühma või suurema ja väiksema lapse vahel. Samamoodi võivad taolised tasakaalustamata võimusuhted esineda täiskasvanute vahel.

Buffalo ülikooli teadlaste uuringu eesmärk oli defineerida agressioon ja kiusamine empiiriliste uuringute kaudu.

Uuringus vaadati küll 3–5-aastaseid lapsi, kuivõrd vanemaid lapsi ja täiskasvanuid on sarnaselt uuritud varasemateski uuringutes.

Buffalo ülikooli teadlaste uurimismaterjaliks olid õpetajate raportid, esimeses uuringus 124 ja teises 105 õpilase kohta. Teises uuringus tegid teadlased lisaks ka vaatlusi, et selle kaudu täiustada metoodikat.

Artikli üks autoritest, USA tunnustatud ekspert agressiooni, kiusamise ja ohvrisuhete uurimises, Jamie Ostrov selgitab, et ohvriks olemine, nimetagem seda ohvrihoiakuks (i.k victimization) nõuab vastuvõtlikkust, enda suhtes tehtu omaks võtmist. Samas agressiivsus on näitamine, enda võimu või tunnete väljendamine. Kiusamine aga suurendab võimu tasakaalustamatust ning seda iseloomustab korduvus.

Mõlemast uuringust tuli välja, et kui agressiivse käitumisega suurenes ka ohvrihoiaku suurenemine, siis kiusamisega ohvrihoiaku suurenemist teistes lastes ei kaasnenud.

Milles kiusamine väljenduda võib?

Kiusamine, sarnaselt agressiivse käitumisega, võib olla füüsiline ning väljenduda näiteks löömise ja nügimisena. Sotsiaalne kiusamine võib aga väljenduda kõrvalejäetuses, näiteks selles, kui üht või teatud lapsi ei kutsuta sünnipäevale, ühistesse mängudesse ja tegevustesse. Sõnades võttis see selles uuringus vormi lausetega "sa ei või enam olla meiega sõber" või sina ei tohi tulla minu sünnipäevale".

Jamie Ostrov ja tema kolleegid esinevad järgmisel nädalal Pariisis rahvusvahelisel agressiooniuuringute konverentsil, kus esitavad selle, peagi ajakirjas Journal of Child and Family Studies ilmuva artikli tulemusi. Teadlaste sõnum on, et neil kahel käitumisel, agressiivsusel ja kiusamisel, on oluline erinevus. See on oluline, kuna tollest teadmisest lähtuvalt tuleks erinevalt lähtuda sekkuvas käitumises ehk erinevates kiusamise jmt vastastes programmides, mis ka näiteks Eesti lasteaedades ja koolides on levinud.