Teada-tuntud fakt on, et hargmaistes ettevõtetes, mis tegutsevad korraga mitmes riigis, saavad  töötajad võrreldes kohalike ettevõtetega enamasti suuremat palka. Kuid kui Tartu Ülikooli majandusteadlased Priit Vahter ja Jaan Masso uurisid, kuidas erineb Eestis tegutsevate väliskapitaliga ettevõtete palgalisa meeste ja naiste osas, leidsid nad, et välisosalusega ettevõtetes on sooline palgalõhe oluliselt kõrgem kui kodumaistes ettevõtetes.

Eesti juhtum on rahvusvaheliselt huvitav, sest oleme Euroopa Liidus kõrgeima ja OECD riikide hulgas ühe kõige kõrgema soolise palgalõhega riik. Teisalt tegutseb Eestis üsna suur hulk ettevõtteid, mis kuuluvad välisomanikele ja Eesti välisinvestorid on pärit suures osas just Rootsist ja Soomest, kus tähelepanu soolise võrdsuse saavutamisele on väga kõrge.  

Uurimistöö autorite sõnul on teoorias mitmeid selgitusi, miks sooline palgalõhe võib välismaistes ettevõtetes võrreldes kodumaistega erineda. "Näiteks, kasumlikud ettevõtted võivad olla enam suutelised osalema nn maitsepõhises diskrimineerimises, teisalt võib välisosalusega kaasnev tehnoloogia ülekanne vähendada nõudlust töökohtade järele, kus on oluliseks eeliseks füüsiline jõud, toimuda võib ka multinatsionaalse ettevõtte inimressursi juhtimise praktikate ülekanne sihtriigi allüksusesse," loetlevad Vahter ja Masso.

"Samas võivad rahvusvahelise tegevusulatusega ettevõtted – multinatsionaalid ja eksportöörid –  eriti juhtivatelt töötajatelt vajada suuremat valmidust töötada pikemaid tööpäevi ja töötajatele ebasobivamatel aegadel, olla valmis tööreisideks ja tihedaks suhtlemiseks välispartneritega töövälistel aegadel. See võib sobida keskmiselt rohkem meestele võrreldes naiste ja eriti väikeste lastega naistega ning seega tõsta antud ettevõtetes just meeste palku," selgitasid nad.

Hiljutine Norra uuring viitab omakorda antud tegurite olulisusele ettevõtete rahvusvahelistumise ja meeste-naiste palkade seostes ning leiab Norra eksportivates ettevõtetes kõrgema palgalõhe kui vaid kodumaisele turule orienteeritud ettevõtetes.

Vahter ja Masso kasutasid teema uurimiseks Eesti Maksu-ja Tolliameti ning 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse andmeid Eesti ettevõtete töötajate kohta ning ühendasid need erinevate ettevõttetaseme andmestikega. Lisaks täiendati andmestikku Eesti tööjõu-uuringu andmetega. Nende uurimus dokumenteeris küllalki stabiilse tulemusena, et välisosalusega ettevõtetes on sooline palgalõhe keskmiselt kõrgem kui kodumaistes ettevõtetes.

Erinevate ametialade lõikes oli mainitud seos kõige tugevam juhtide hulgas. "Selline seos on tõenäoliselt põhjusliku iseloomuga, sest see erinevus ilmneb ka siis, kui uurisime kodumaiste ettevõtete välisomanike poolt ülevõtmiste mõju erinevate töötajate kategooriate – meeste ja naiste – palkadele," kirjeldasid teadlased. Seejuures kasutasid nad tõenäosusliku sobitamise meetodit ja moodustasid ülevõetud ettevõtetele kohalikul kapitalil põhinevatest ettevõtetest sobiva kontrollgrupi.

Nende tulemused näitasid, et ettevõtte välisomanikele üleminek suurendas soolist palgalõhet. "Välisomandusse mineku mõjul kasvas ettevõttes keskmiselt nii meeste kui naiste palk, kuid meeste oma kasvas oluliselt rohkem," nentisid uurijad ja jätkasid: "Sarnase tulemuse leidsime siis, kui hindasime töötaja liikumise mõju kodumaisest ettevõttest väliskapitaliga ettevõttesse."

Teadlased rääkisid, et kuigi sellise ülevõtmise järgselt kasvasid nii meeste kui naiste palgad, oli meeste palkade kasv kiirem. "Näiteks kolmandal aastal peale ülevõtmist olid meeste palgad kasvanud umbes 16–21% ja naistel 13–17%," täpsustas Priit Vahter.

Uuringu tulemused näitavad, et kuigi otsesed välisinvesteeringud on Eesti majandusele mitmel viisil väga kasulikud (sh tõstes tootlikkust ja keskmiselt ka palka), ei pruugi globaliseerumine ja konkreetsemalt välisinvesteeringud iseenesest parandada naiste suhtelist positsiooni tööturul palga osas.

"Meie uurimistöö osundab ka vajadusele edendada paindlikke töösuhteid ettevõtetes tagamaks, et töötajad, kes vajavad rohkem töö ja pereelu tasakaalu perekondlikel, tervisega seotud või muudel põhjustel, ei oleks seetõttu tööturul võrreldes teiste gruppidega ebasoodsamas olukorras," ütlesid Vahter ja Masso.

Palgad ja elutsükkel

Soolist sissetulekute lõhet on uurinud ka Tartu Ülikooli matemaatilise majandusteaduse õppekava magistrant Papuna Gogoladze. Teda huvitas eurooplaste sissetulekute lõhe üle elutsükli.

Ta kasutas 25 Euroopa riigi sotsiaaluuringu (EU-SILC) andmeid ning analüüsis, milline on selgitamata ja selgitatud sissetulekute lõhe erinevates vanusegruppides. Gogoladze tulemused näitavad, et sissetulekute sooline lõhe on väikseim noorte hulgas ning suureneb vanuse kasvades.

"Vanemaealiste soolise sissetuleku lõhe osas eristuvad Ida-Euroopa riigid, kus lõhe on väike ja pensionid ei sõltu oluliselt palgast ja tööstaažist, ning Lääne-Euroopa riigid, kus sooline lõhe vanemaealiste sissetulekutes on suuresti peegelpilt tööealiste soolisest lõhest," kirjutab ta uuringu kokkuvõtteks.

Samas näitavad Gogoladze tulemused soolise lõhe suurt heterogeensust Euroopa riikides, nii selle tasemes, jaotuses kui kujunemises üle vanusegruppide. Suurt osa soolisest lõhest sissetulekutes ei ole võimalik selgitada tavapäraste tunnustega nagu haridus, ametikoht ja tööturustaatus, seda kõigi sissetuleku komponentide puhul. Papuna Gogoladze magistritöö võitis tänavu ka  Eesti Statistikaameti Albert Pulleritsu nimelise noore statistiku preemia.