Lastepsühholoog: laps vajab lahutuse järel mõlemat vanemat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Malib Bergström
Malib Bergström Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kahe vanemaga võrdselt aja veetmisest tulenev kasu kaalub üles elu kahe kodu vahel jagamisega seotud ebamugavused, leiab Malin Bergström, jagatud vanemluse uurimisele keskenduv Karolinska Instituudi dotsent.

Bergström märkis, et lapse õigust säilitada tähendusrikast suhet mõlema vanemaga kaitseb nii ÜRO lasteõiguste konventsioon kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Nõue lähtuda lapse huvidest jätab aga tõlgendamisruumi.

"Praegusel süsteemil on puudusi. Näiteks antakse laste eestkoste õigus tavaliselt peaaegu automaatselt emale. Kas me suudame faktidele toetudes ikka põhjendada, et nad on selleks sobilikumad? Jättes kõrvale väärkohtlemise juhtumid ja muu sellise, põhineb ühe või teise vanema eelistamine põhineb suuresti traditsioonidel," laiendas dotsent.

Viimastel kümnenditel psühholoogia vallas tehtud uuringud viitavad, et lapse ja vanemate vahelised kiindumussuhted pole võistluslikud. Võtmerolli suhete tugevuse juures mängib hoopis lapsega veedetud aeg. Mida pikemalt vanem ja laps omavahel suhtlevad, seda tundlikumaks muutuvad nad teineteise vahel saadetavate signaalide suhtes.

"Laste kasvatamine tähendab tema teenistuses olemist ja aktiivselt tema elus osalemist. Ükskõik kui palju nendega nädalavahetusel lõbutseda, pole need võrreldavad. Oluline on järjepidevalt turvatunde tekitamine," laiendas Bergström.

Rootsi ja teiste Põhjamaade kogemuste põhjal tuleks loobuda dotsendi sõnul vaikimisi tehtavast eeldusest, nagu tekitaks oma elu kahe kodu vahel jagamine lastele lisastressi. Jagatud vanemluse mudelit rakendavate vanematega kasvavate 3–5-aastaste laste heaolu on võrreldav lahutamata vanemate peres kasvavate laste omaga.

Sama pidas paika 12–15-aastaseid ja 10–18-aastaseid noorukeid hõlmanud uuringutes. Veidi vanemate, 16–19-aastaseid noorukite puhul ei täheldatud erinevusi ka füüsilises tervises, sotsiaalsuses ja emotsioonide kontrollimises.

Malin Bergström Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Samal ajal on märgatud statistiliselt olulist vahet tuumperekondades ja üksikvanemate hoole all kasvavate vanemate vahel. Bergström üksikvanemaid süüdistama ei kipu. Põhjuslike seoste väljaselgitamine on epidemioloogilistes uuringutes keerukas.

"Oma roll võib olla geneetikal, isal võis olla sõltuvushäire või võis sattuda ta vanglasse jne. Kõik see jätab jälje. Statistiliselt on üksikvanemate peres kasvavad lapsed ka majanduslikult vähemkindlustatud, millel võib olla samuti oma mõju," viitas dotsent.

Kahekordne kasu
Bergström tõdes, et võrdlevaid uuringuid pole tehtud veel kuigi palju. Eeskätt napib teadmisi klassikalistes tuumperekondades kasvamisega puuduste ja eeliste kohta. Kuna sarnaseid mustreid on lisaks Põhjamaadele täheldatud ka näiteks USA-s ja mitmetes teistes riikides, oli ta siiski veendunud, et seniseid tulemusi ei õnnestu täiendavate uuringutega ümber lükata.

Dotsendi sõnul tõuseb lahutuse järel lapsega võrdsel määral aja veetmisest kasu nii lapsele kui ka vanematele. "Oleme näinud uuringutes nende rahulolu kasvu. Ühtpidi on võimalus tegeleda rohkem oma professionaalse ja isikliku eluga ning annab neile teistpidi rohkem energiat pühenduda oma lastele," märkis Bergström.

Samal ajal õnnestub hoida lastel alles mõlema vanema ressursid. "See ei tähenda ainult raha ja muud materiaalset, vaid ka vaimset kapitali, kasvõi võimalust õppida koos kalal käima, ning inimressursse näiteks vanavanemate ja nõbude näol. Lapsed saavad kõik need asjad oma elus alles hoida," laiendas psühholoog.

Loomulikud muutused või riigi sund?
Jagatud vanemluse idee on kogunud Euroopas populaarsust alles viimastel kümnenditel. Kui näiteks Rootsis otsustas mudeli kasuks vaid umbes üks protsent lahutatud paaridest, siis praeguseks teeb seda umbes kolmandik lahku läinud vanematest.

Bergströmi sõnul aitasid sellele kaasa riigis kümmekond aastat varem tehtud soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks tehtud reformid. Täiendavalt aitasid sellele kaasa 1990. aastate lõpus vanemahüvitise maksmises tehtud muudatused. Tegu pole rangelt põhjuslikku suhtega.

"Jagatud vanemlus ei muutunud populaarsemaks vaid seetõttu, et isad hakkasid imikute eest rohkem hoolt kandma või jäid isepuhkusele, vaid kasvatas ka võimalust, et isad näitavad oma kohalolekut juba raseduse ajal – see töötab mõlemas suunas," sõnas dotsent.

Malin Bergström Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Arenguruumi jagub. "Isapuhkusele jäävate meeste arv kasvab praegu vaevaliselt – umbes protsent aastas. Arutame praegu, kas esimesel kahel eluaastal vanemahüvitise maksmine ja vanemapuhkuse võtmine peaks olema isa ja ema vahel kohustuslikus korras võrdselt jagatud. Liigume sinna suunas, kuid pole veel midagi otsustanud. Inimeste elu korraldamine on alati raske," viitas dotsent. Belgia näitel ei pruugi anda pealesunnitud muutused koheselt häid tulemusi.

---

Bergstöm tunnistas, et jagatud vanemluse mudeli rakendamine on paiguti võimatu. Seda tähtsam on aga lahutuse järel vähemalt lapsesse puutuva osas tervete suhete säilitamine. "Teaduskirjandus kinnitab, et vähemalt lapse juuresolekul teise vanema suhtes austuse ja usalduse säilitamine on väga oluline. Mõistmine, et minu roll ema või isana on avada lapsele võimalus teisteks lähedasteks suheteks, mis võivad olla sama tähtsad kui lapse suhe minuga," viitas dotsent.

"Lapsed ei teeni meie huve, vaid meie peame olema olemas laste jaoks. Kõik sõltub üksikasjadest, kuid igal juhul on lapsel raske, kui vanemad pidevalt võitlevad või üksteist laimavad," lisas psühholoog.

Malin Bergström Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: