Vanemate lahutus pole maailmalõpp, kuid raskendab lastel fookuse leidmist
Nii võiks järeldada eestimaalaste lahutuste põhjuseid ja tagajärgi uurinud Tartu ülikooli sotsioloogi Kadri Rootalu kolmapäeval kaitstud doktoritööst.
Rootalu viitab viimasel noorte tantsu- ja laulupeol kõlanud mõttele: "Perekonda on vaja selleks, et sul tekiks rakurss, mille läbi maailma mõista, ta on just nagu lääts, läbi mille sa vaatad". Veidi viltuse läätse kasutamine ei tähenda, et maailma poleks olemas, vaid see on fookusest veidi väljas. "Lahutatud vanematega perest pärit lastel on võib-olla raskem seada õiget fookust tulenevatest nendest tingimustest, mis on nendes peredes olnud," laiendas sotsioloog. See ei välista, et neist ei võiks saada toredaid ja tublisid inimesi.
Eesti kui kvaasi-põhjamaa
Rootalu märkis, et pelgalt lahutuste ja abielude põhjal on raske paigutada Eestit konkreetsesse kultuuriruumi. Sarnaselt Ida-Euroopa riikidele on olnud tüüpiline, et inimesed abielluvad ja saavad lapsi suhteliselt varajases nooruses. Teisalt on näha pigem Põhjamaadele iseloomulikke jooni. "Inimesed ei registreeri oma abielu, vaid elavad selle eel või asemel vabaabielus. Eesti on nagu kvaasi-põhjamaa. See ei ole päris Põhjamaa ega Ida-Euroopa riik, kuid ei sarnane ka Lääne-Euroopale," sõnas sotsioloog.
Tallinna ülikooli demograafide eelnevate uuringute põhjal on kõigile lisaks nähtav erinevus eestlaste ja Eesti venelaste käitumises.
Rootalu tööst paistab välja, et 15-aastaste laste hoiakud lahutuste suhtes ei sõltu oluliselt nende emade suhtumisest ega peretüübist. Ühtpidi on seega tegu noorte jaoks isikliku teemaga. Teisalt on lahutus nähtusena Eestis tavaline. "See on Ida-Euroopale tüüpiline ja lahutustes pole midagi imelikku. Sellest tulenevalt ei ole vanemate lahutusel sedavõrd suurt edasikandumise potentsiaali," märkis sotsioloog.
Lahutatud vanemate laste eluteed kulgevad lihtsalt veidi teistmoodi. Näiteks plaanivad lahutatud vanematega perest pärit tüdrukud kolida kodust välja varem, kui nende kahe vanemaga koos kasvanud eakaaslased. Seda aga tavaliselt siiski ei juhtu. Samas hakkavad lahutatud vanematega perest pärit tüdrukud looma oma peret nooremana.
Lahutuste põhjused
Sarnaselt mitmetele varem avaldatud uuringute järeldustele mõjutab Eestis abielu kestvust töö kohaselt kõige rohkem abiellumisvanus. "Mida varem, seda parem" loogika siinkohal ei päde. Teisisõnu ei tasuks vanematel oma järeltulijaid abiellumise osas tagant utsitada. Sellel on mitu põhjust.
"Väga varakult abiellunud inimesed arenevad abielu käigus erinevates suundades ja pole ennast täielikult tundma õppinud. Võib-olla oleks nad valinud hiljem teise partneri. Teise põhjusena ei ole inimestel 19–20aastasena eriti head sissetulekut ega sotsiaalset positsiooni," nentis Rootalu. Kui raha ei ole, tekivad konfliktid kergemini. Abiellumise järel saadakse suhteliselt kiiresti ka lapsed. Tunne, et oma elu jäi laste nimel justkui elamata ja noorus vahele, kujutab endast täiendavat pingeallikat.
Kõigi abielu kestvust mõjutavate tegurite tagapõhja selgitamine pole aga niivõrd sirgjooneline. Just see on üks põhjustest, miks on paelunud Rootalu lahutused uurimisteemana juba pea kümme aastat. "Uurimisküsimuste vastused võivad olla ühtemoodi, aga ka täiesti vastupidi. Loogilised on selgitused mõlemal juhul," laiendas sotsioloog.
Võtame näiteks haridustaseme. Naiste puhul see lahutusriski ei mõjuta. Võrreldes kõrgharidusega meesterahvastega on keskharidusega meeste lahutusrisk aga ligikaudu 80 protsenti kõrgem "Kõrgema haridusega inimesed suudavad võib-olla iseendaga paremini toime tulla ja oskavad suhtes ettetulevaid konflikte edukamalt lahendada," märkis Rootalu. Kõrgharidusega mehed teenivad ka sagedamini keskmisest kõrgemat palka. Majanduslik kindlustunne lisab abielule lisakindlust.
Haridustaseme mõju lähemalt uurimata võiks eeldada ka vastupidist. Kõrgema haridusega inimesel võiks olla liberaalsemad vaated. Sellest lähtuvalt võib olla ta altim kaaluma suhteprobleemide korral lahutust reaalse võimalusena.
Ühiskonnas on vaieldud palju vaba- ja registreeritud abielude olemusliku erinevuse üle. "See konkreetne töö ütleb, et niisama koos elades on lahkumineku tõenäosus veel suurem. See tekitab küsimuse, mida ma siis lõpuks tahan. Kas seda, et ma lahutusstatistikasse kirja ei lähe või tahan oma partneriga koos olla?" küsis Rootalu retooriliselt.
Põhjuslikud seosed?
Tõsi, skeptikud võivad alati viidata, et pole kindel, kas tegu on ikka põhjusliku seosega. "Reaalteaduslikkus mõttes pole see tõesti võimalik. Me ei saa teha katset, kus jagame imikud täiesti juhuslikult üksikvanemaga perede ja mitte kunagi lahutavate perede vahel ära, ja vaatame siis, mis saab," kinnitas Rootalu. Põhjuslikkuse temaatikast on võimalik siiski jagu saada.
Siinkohal mängib võtmerolli Rootalu töös kasutatud nn elutee lähenemine. See võimaldas paremini mõista elu erinevate osade vastastikmõju. Näiteks hariduse mõjule pereloomisega seonduvate mõjurite lisamine tõi kaasa hariduse tähtsuse vähenemise. "Hariduse omandamine ja pereloomine käivad tegelikult käsikäes. Ei saa öelda, et üks on lõplik tõde või on seda teine. Neid peabki mõlemaid koos vaatama," tõi sotsioloog näite.
See kõik poleks olnud aga võimalik ilma kahe eelneva mahuka sotsioloogilise uuringu andmetele, millel väitekiri tugineb. "Ühe põlvkonna elutee" käigus jälgiti 1983. aasta keskkoolilõpetajate eluteed kuni aastani 2005. Uuringu "Laste väärtus ja põlvkondadevahelised suhted" andmed koguti aastal 2009.
"Neid hakati koguma juba nõukogude ajal ja seda on tehtud nii hea kvaliteediga, et nendest saab teha järeldusi siiamaani. Samamoodi tähendab see, et need inimesed, kes nendele küsitlustele vastasid, pidid ohverdama suhteliselt palju ka oma aega. Me hindame tõesti nende panust," sõnas Rootalu.
