Järjekorras teise veebiseminari ehk webinar’i kutsus kolmapäeval kokku interpersonaalse ja hariduskommunikatsiooni lektor Kadri Ugur, et rääkida lähemalt kooselu vormidest ja suhetest ning perekonna teaduslikust uurimisest. Lisaks Kasearule osalesid aruteluringis sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika vanemteadur Mare Ainsaar, soouuringu lektor Kadri Soo ja sotsiaalse analüüsi meetodite lektor Kadri Rootalu.

Veebiseminar on järelvaadatav YouTube’is ja siin:

Kuidas defineerida perekonda?



Kairi Kasearu: Kõige üldisemalt ja traditsioonilise tähenduse kohaselt on perekond abielu kaudu seotud ema ja isa ning nende bioloogilised või adopteeritud lapsed.

Kuid nagu me teame esineb ka muid võimalusi ja kooslusi. Sellest tulenevalt võiks määratleda hoopis selle järgi, kes täidavad pereliikmetele vajalikke funktsioone ning pakuvad tuge ja abi. Näiteks, kui täiskasvanud tütar ja eakas ema elavad koos ja moodustavad perekonna.

Mis aga puudutab partnerivalikut, siis erinevalt sajanditagusest ajast, mil üks põhilisi kokkusaamise kriteeriume oli geograafiline lähedus, pakuvad tänapäeval erinevaid võimalusi nii sotsiaalmeedia kui erinevad suhtlusportaalid.

Perekonnasotsioloogidele pakuvad need head võimalust distantsilt vaatluse tegemiseks, et jälgida, kes kellele meeldib ehk kes keda “laigib” või kes kellega kontakti võtab. Sellest eksperimentaalsem võimalus on vaatlejana osaleda tutvumisõhtutel, kus osaleb näiteks 20 sobivas vanuses meest ja naist – mehed paar aastat vanemad kui naised, kellele antakse üksteisega tutvumiseks aega näiteks kolm minutit, misjärel vahetatakse vestluspartnerit. Samal ajal täidavad inimesed ankeedi, kus märgivad, kas neile meeldis inimene, kellega tutvuti või mitte. Uurijad saavad nende põhjal analüüsida, millised inimesed keda valivad ja teha järeldusi.

Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas kipuvad inimesed olema valivad ja otsima liiga kaua seda ideaalset partnerit. Seetõttu lükkub pereloomine üha edasi. Kui veel 1980ndatel aastatel oli keskmine abiellumise vanus 20ndate eluaastate alguses, siis praeguseks on see nihkunud 30ndatesse.

Mis puudutab perekonna uurimisse, siis esmapilgul tundub kõik väga lihtne ja arusaadav, kuid tegelikult oleks lihtsam uurida vaesust või sotsiaalset tõrjutust kui perekonda. Perekond on niivõrd lai ja kõike läbiv teema. Kui vaadata kasvõi debatti kooseluseaduse teemal, on näha, et sellega on seotud palju praktilisi küsimusi.

Rahvastiku olukord


Kadri Ugur (KU): Kuidas perekondade uurimine saab mõjutada rahvastikupoliitikat?

Mare Ainsaar (MA): Teadus ikka mõjutab ühiskonda. Lähemalt uurides saame teada, kuidas perekondadega lood on. Vahel üritavad teadlased ka öelda, kuidas oleks mõistlik asju korraldada perepoliitika ja rahvastikupoliitika tasandil – mis hõlmab ka nii rändepoliitikat kui ka tervishoiupoliitikat, mis omakorda perekondi mõjutavad.

KU: Kuidas Eestil rahvastikuprotsesside mõttes läheb?

MA: Eesti rahvastikuga ei ole lood väga head, probleeme on. Riikidevahelises võrdluses tuleb välja, et sõltumata sellest, kas perekonda käsitletakse rohkem või vähem formaalselt, soovitakse rohkem lapsi.

Kadri Rootalu (KR): Rahvastik ja sündimus on vähehaaval kasvanud. Euroopas rõhutatakse samuti eakate eest hoolitsemisele, meil on vaja inimesi, kes suudaks maksta neile pensioni.

MA: 2000ndate alguses oli Ida-Euroopa riikides enam päevakorral, et sündimust tuleb tõsta. Lääneriikides öeldi hoopis, et naiste ja meeste võrdsus on tähtis. Viimase kümne aasta jooksul on ka lääneriigid hakanud sündimust toetama selgesõnaliselt oma poliitikates.

Abielus või kooselus olemine tasub end ära

KU: Kuidas mõjutavad erinevates peretüüpides elamine inimeste heaolu?

MA: Asi ei ole nii ühene, kuid võib öelda, et ikka mõjutab. Oleme uurinud, milline on inimeste eluga rahulolu erinevatel juhtudel, näiteks abielus, vabaabielus või ilma partnerita lastega või lasteta peredes.

Seega võib küsida, kas lapsed või partner peaks tegema inimese õnnelikuks. Olles täpsemaid mõjutusi analüüsinud, võib öelda, et abielus ja partnerluses olemine tasub ennast ära, see muudab inimesed oma eluga rohkem rahulolevaks. Valik abielu või partnerluse vahel sõltub riikidest, mõnedes Ida-Euroopa riikides kaalub abielus olemine üle.

Kas lapsed alati ja kõigis riikides inimesi õnnelikumaks muudavad, on keerulisem küsimus. See on seotud ka laste kasvatamise ja nende eest hoolitsemisega.

KU: Kas eesti inimesed üldse veel abielluvad?

KR: Viimastel aastatel ametlikult registreeritud abielude arv on vähenenud, eriti, kui võrrelda seda 1980ndate aastatega, eriti laulva revolutsiooni perioodiga. Paljudel juhtudel on abielu asemele tulnud vabaabielu. Lahutuste arvust rääkides ei ole see eriti tagasihoidlik näitaja. Statistikat selles küsimuses on tehtud juba alates 1920ndatest aastatest, mil Euroopa kontekstis olid Eesti näitajad juba suhteliselt kõrged. Samuti ei olnud 1920-1930ndatel Eesti seadusandlus abielu lahutamisel piirav. Näiteks oli lahutamine lubatud ka ühe partneri soovil.

Seda, kas pooled või enamad sõlmitud abieludest lahutatakse, ei oska öelda. Uuringutulemused näitavad aastate lõikes vaid seda, kui palju esineb samal aastal abielude kohta lahutusi.

Vägivald algab hoiakutest

KU: Sotsiaalteadlastel tuleb tegeleda ka perevägivallaga?

Kadri Soo (KS): Tegemist on vägivalla liigiga, mis leiab aset endiste või praeguste pereliikmete vahel, ükskõik, kas nad on siis abikaasad, elukaaslased või partnerid. Samuti võib tegemist olla põlvkondadevaheliste probleemidega, sealhulgas laste vastu suunatud vägivalla ehk laste väärkohtlemisega, aga ka laste vägivallaga vanemate suhtes.

KU: Kuidas üldse juhtub, et lähisuhtesse tuleb vägivald?

KS: See on paljuski seotud pereliikmete hoiakute ja lapsepõlvest või varasemast elust pärinevate kogemustega. Mõnel juhul on vägivallakogemusi kuhjunud ja inimene on omandanud teatava käitumise ja maneeri, aga see ei ole ainuke ega määrav tegur. See ei pruugi olla nii, et oma pereliikmete suhtes vägivaldsed või peres vägivalda kogevad inimesed on tingimata lapsepõlves vägivallaga kokku puutunud. Küll aga saab öelda, et oluline on, milline on inimeste vaade suhetele: millised on tema tõekspidamised vägivalla kasutamise, pereliikmete kontrollimise suhtes. Kui võimu kehtestamine on kellegi jaoks normaalne, siis ta kaldub seda ka kasutama. Uuringud on näidanud, et mehed, kes on oma naise suhtes vägivaldsed, pooldavad traditsioonilisi stereotüüpseid rolle ja oluliselt enam õigustavad vägivalla kasutamist probleemide lahendamisel, nende suhtumine naistesse (või konkreetsesse naisesse) on pigem vaenulik, nad eeldavad, et mees peab perekonnas omama võimu.

KU: Millised on aga vägivaldsed naised?

KS: Kindlasti on ka naiste vägivald seotud hoiakutega, kuivõrd nad elavad samas ühiskonnas. Ka naised võivad võtta omaks hoiakud, et mees peab vastama teatud normidele ehk eeldada või nõuda teatud mallidele ja ideaalkujutisele vastamist. Kui mees sellele ei vasta, võidakse kasutada teatud viise, näiteks käituda verbaalselt vägivaldselt, mõned ka füüsiliselt vägivaldselt.

KU: Mida annab ühiskonnale lähisuhtevägivalla akadeemiline uurimine?

KS: Esmalt aitab uurimine teadvustada probleemi suurust. Perevägivalla uurimine on suhteliselt uus teema. Esimesed uuringud või katsetused tehti alles 2000ndate alguses ja mitte väga suure valimiga. Mida rohkem seda probleemi uuritakse ja ühiskonnas teadvustatakse, seda paremini jõuab see poliitikatesse, et aidata peresid ja vägivallaohvreid. Juba praegu on teenuseid ka lastele, kelle peres valitseb vanemate vahel vägivald.

KU: Vägivalla all kannatavale perele võib lahutus olla ka pääsemine. Kellel üldse on suurem risk lahku minna?



KR: Sotsioloogina saan lahkuminekute puhul vaadata inimeste iseloomuomadusi, vaid pigem tema sotsiaalmajanduslikke näitajaid. On teada, et inimesed, kes abielluvad väga varakult, kipuvad suurema tõenäosusega lahutama. Ilmselt ei ole partneri otsimise ja sobivuse hindamise periood olnud piisavalt pikk. Samuti on leitud, et kooselus või vabaabielus olijad kipuvad lahku minema suurema tõenäosusega kui registreeritud abielu osapooled. Seega “paber” ikkagi loeb. Meie uuringud näitavad, et meeste puhul vähendab kõrgem haridustase lahutuse riski, naiste puhul seda täheldatud ei ole. Sageli küsitakse: kas see, kui minu vanemad lahutasid, mõjutab ka minu abielu? Ehk siis, milline on vanemate lahutuse mõju laste edasisele elule.

KU: Kui palju on meil üldse eritüübilisi peresid?

KR: Rahvaloenduse andmetel on endiselt suurem osa abielus olevaid lastega paare. Samas on vabaabielu tulnud selleks, et jääda.