Jaanuri lõpus kaitstud magistritöö näitab, et alkoholi esitati kui süüdlast, mis viis inimese vägivaldse käitumiseni, kuid tähelepanuta jäi asjaolu, et vägivald saab alguse siiski inimesest endast. Samuti selgus, et praegused ametiasutuste sekkumised ei taga vägivalla ohvritele turvalisust ega enneta vägivalla kordumist.

Selliste järeldusteni jõudis Kass uurides kannatanute, süüdistavate, tunnistajate, politseinike, kaitsjate, kohtunike ja teiste osapoolte esitatud jutustusi, mis kohtutoimikutes kirja olid pandud.

Analüüsist selgus, et kriminaalmenetluse käigus esitatud jutustustele on iseloomulik neutraliseerimistehnikate kasutamine. "Neutraliseerimistehnikad on jutustused, kus inimesed õigustavad vägivaldset käitumist, näiteks süüdistavad kannatanut, panevad vastutuse vägivalla eest välistele teguritele või esitavad vägivalda põhjendatud käitumisena kindlas olukorras,” selgitas magister.

Ta lisas, et kõige sagedamini pandi vastutus vägivalla eest alkoholile: “Seda [alkoholi] esitati kui süüdlast vägivaldses käitumises ja vägivallatsejat kui inimest, kelle vägivaldne käitumine on põhjustatud alkoholi tarvitamisest.”

Uuritud juhtumites seostati vägivald tihti alkoholiga ning sekkumiste puhul keskenduti eelkõige alkoholijoobe tuvastamisele.

“Alkoholi toodi põhjusena välja isegi juhtumites, kus vägivalla toimepanija oli kaine. Näiteks kirjeldas prokurör ühes kohtuistungis elukaaslasi kui inimesi, kelle elustiili juurde kuulub alkoholi tarvitamine ja esitas alkoholi kui süüdlast vägivallajuhtumis, kuigi süüdistuses toime pandud kuriteo hetkel oli süüdistatav kaine,” rääkis Kass.

“Sellise ‘alkohol kui süüdlane’ narratiiviga eemaldavad tunnistajad, kannatanud ja ametiisikud vastutuse vägivalla toimepanijalt ja asetavad selle kõrvalisele tegurile, mis võib vägivalda soodustada, kuid suure tõenäosusega pole vägivalla põhjuseks.“

Liigne keskendumine alkoholile ja väiksem keskendumine vägivallaaktile viib omakorda olukordadeni, kus patrullpolitseinikud ei arreteeri vägivallatsejat juhul, kui vägivallatseja pole politseinike arvates tugevas joobes. Tugeva joobe puudumine annab justkui märku, et vägivallatseja pole ohtlik. Niimoodi tekkisid juhtumid, kus politseinikud ei viinud vägivallatsejat ära, kuid vägivald kordus koheselt või lähipäevade jooksul.

Praegu praktiseeritavad ametiasutuste sekkumised ei taga vägivalla ohvritele turvalisust ega enneta vägivalla kordumist. Mitme analüüsitud juhtumi puhul kordus vägivald paarisuhtes kriminaalmenetluse ajal.

“Kõige raskemalt mõjusid juhtumid, kus vägivald kordus kohe pärast politsei koha peal käimist. Näiteks kutsus kannatanu sõber politsei välja pärast seda, kui mees oli löönud oma naist ja rünnanud kõrvalseisjat, kes sekkus. Politsei tuli kohale ja rääkis vägivallatsejaga, kuid korrakaitsjate lahkudes tuli meesterahvas tagasi ja peksis oma naist, kuni naine oli pisarates ja palus andestust,“ rääkis Kass.

Samas on Kassi hinnangul viimase paarikümne aasta jooksul tehtud Eestis olulisi edusamme paarisuhtevägivalla ohvrite aitamisel. Eestis on olemas toimiv varjupaikade võrgustik ja ohvriabisüsteem. Kuid palju on veel teha, et vägivalla hulka ühiskonnas vähendada ja kannatanutele tagada piisav kindlustunne, et vägivaldne suhe soovi korral lõpetada.

Oluline on jätkata õigussüsteemis töötavate inimeste koolitamist perevägivalla osas. Samuti on vajalik luua ja laiemalt kasutada mittekaristuslike sekkumisi, mis keskenduvad vägivalda toimepannud isikutele.

Kõige tähtsam on ühiskonna suhtumine vägivalda. “Kannatanuga tegelevad politseinikud peavad teadma paarisuhtevägivalla iseärasusi ning rusuvat mõju ohvrile. Neid tuleb mitte ainult uskuda, vaid ka osata hinnata sellist olukorda, kui kannatanu ei soovi või ei saa tunnistusi anda. Vastutustundlikku käitumist tuleb aga järjepidevalt harjutada, et inimesed saaksid aru – vägivald ei ole mitte mingil juhul lubatud,“ ütles töö juhendaja, Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika lektor Judit Strömpl.