Minutiloeng: kas on võimalik armastada robotit? ({{commentsTotal}})

Foto: SCANPIX/REUTERS/THOMAS PETER

Kogeda roboti lõppematut ja piiritut kiindumist, saada endale mitte kunagi väsiv kaaslane – kas need omadused võiksid üles kaaluda inimese ja roboti suhtes olevaid puudujääke, näiteks asjaolu, et tal/sel tegelikult ei ole tundeid. Sel teemal arutles Tallinna Ülikooli filosoofia professor.

Masinad täidavad aina sagedamini funktsioone, mida me varem oleme seostanud inimestevahelise läbikäimisega. Me näeme seda pileti- ja passikontrollis, poekassas, virtuaalses pangakontoris ja mujal.

Peagi tuleb harjuda ka robotiseeritud kulleriteenuse ja autojuhtimisega. Aga juba praegu saame öelda, et robotid on tulnud masinaliinide tootvalt töölt inimeste hulka nendega suhtlema. Üsna peagi võtavad mõned neist inimestega suhtlevatest robotitest ka inimesele sarnase kuju. Ning juba mõnekümne aasta pärast hakkame me elama koos olenditega, kelle välimus, käitumine ja suhtlemisvõime meenutab homo sapiensi, kuid kes pole inimeseks sündinud. 

Sünteetiline android on robot, mille riistvara meenutab inimest ja tema kineetilisi võimeid. Ta kõnnib ja toimetab esemetega nagu iga teine inimene, tema puudutused meenutavad inimese oma, ning ta oskab inimesele sarnaselt enda puudutamisele reageerida.

Sünteetilise androidi tarkvara suudab panna teda inimeste kõnest ja kehakeelest aru saama, sellele teistele inimestele sarnaselt reageerima ja kõnelema. Sisuliselt on see inimese välimuse- ja inimliku kõnevõimega arvuti.

Sünteetilisi androide võidakse rakendada haigete ja vanurite hooldamisel.  Samuti tuntakse nende vastu elavat huvi seksitööstuse poolt. Üks väike samm siit edasi on mõelda, et meil kõigil võiks tulevikus olla sünteetiline kaaslane ka romantiliste suhete tarvis. Esialgu olukorras, kus bioloogilist kaaslast pole õnnestunud leida, aga hiljem võib-olla sellepärast, et sünteetiline android tundub bioloogilise liigikaaslasega võrreldes ahvatlevam.

Milles võiks sünteetilise androidi atraktiivsus seisneda? Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, siis eelkõige tema mitte-inimlikes omadustes nagu tähelepanu ja pühendumuse püsivus ning resistentsus haiguste ja vananemise suhtes.

  • Ta on väsimatu kaaslane, kes ei mõtle teie suhtes ümber ega taha teid mõne aja pärast parema vastu välja vahetada.
  • Ta kannatab välja igasuguse iseloomu, vaimustub igast teie kiiksust, ei pea liiga suureks koormaks ühtegi teie haigust ega ühiseid eluraskusi. 
  • Teie keha muutumine ei vähenda tema kiindumust. 
  • Ta ei pane teile pahaks kui te teenite teistest vähem raha või olete kellestki vähem elus saavutanud.

Kuna tehislik romantiline kaaslane loeb teie pulsikella näitu, skaneerib ja monitoorib katkematult suurt hulka teie füsioloogilistest ja psühholoogilistest näitajatest, ning õpib aja jooksul aina paremini tundma teie reaktsioone ja käitumismustreid, siis suudab ta teile väga täpselt reageerida.

Ta teab, kunas tuleks teid rahule jätta, kunas kallistada, kunas öelda sulneid sõnu. Ning ta otsib neist teadmistest lähtudes kogu aeg võimalust teile aina sügavamale hinge pugeda. Ta jälgib teid, et mitte üle pakkuda ega teid oma tähelepanuga lämmatada. 

Aga kui inimestel läheb eufooriline armumise seisund mõne aja pärast üle, siis sünteetilisel androidil mitte. Ta on teie suhtes läbi elu jätkuvalt nii tähelepanelik ja kompromissialdis ja altruistlik nagu te ise olite oma kaaslase suhtes temasse armumise ajal.

Terve rida võõristavaid omadusi

See kõik on ebainimlik, aga võiks siiski meeldivana, või siis teatud olukorras vähemalt lohutavana, mõjuda. Loomulikult on temas ka terve rida võõristavaid aspekte ja omadusi. Tema nahk, tema lihaskoed, silmad, kõrvad ja käed on kunstlikud. Tema välimus võõrastab, tuletades meelde, et ta ei ole meie bioloogiline liigikaaslane. Ka tema liigutused ja miimika jäävad veel mõneks ajaks märgatavalt isepäraseks.

Vähe sellest, ka teised inimesed hakkavad temast midagi arvama. Tehislik romantiline kaaslane saab tõenäoliselt esialgu olema ühiskondlikult sigmatiseeritud, ning teil on põhjust teda teiste ees häbeneda. 

Vähe sellest, sünteetiline android ei ole elus, vähemasti mitte selle sõna bioloogilises tähenduses. Tekib kiusatus teda asjaks pidada, mistõttu on vähemalt juriidilises mõttes teie kaaslasega ümberkäimine, näiteks tema löömine või kahjustamine, teistsuguselt sanktsioneeritud ja reguleeritud kui see on inimeste puhul. Näiteks ei suutnud ma seda teksti kirjutades kuidagi otsustada, kas ma peaksin asesõnana kasutama "tema" või "see". On ta isik ja ühiskonna liige, olgugi et mitte bioloogiline, või mitte?

Mõistagi ei ole temaga võimalik lapsi saada, kuigi ta võiks mingites aspektides olla suurepärane lapse hooldaja. Kujutlege olendit, kes on ainult lühikeste, laadimiseks mõeldud pausidega, võimeline lapsega tegelema ööd ja päevad läbi, ilma et tal tekiks soovi vahepeal iseendaga olla või puhata.

Puuduv emotsionaalsus

Üks suuremaid probleeme selle sellise olendi aktsepteerimisel lähtub tema puuduvast emotsionaalsusest. Kuni selle roboti tarkvara jooksutab seda tüüpi arvuti, milliseid me täna tunneme, siis tal mingeid emotsioone ega soove ei ole.

  • Ta ei ihale midagi. 
  • Tal ei ole psüühilisi vajadusi, nagu näiteks läheduse-, turvatunde, või tunnustuse vajadus. 
  • Ta ei tunne rõõmu kallistamisest, ta ei vihka ega armasta midagi ega kedagi. 
  • Tal ei ole inimestele tüüpilisi tundeid selle kohta, et tal on hea või halb elus olla. 
  • Tema ülivõimsal kalkulatsioonivõimel ei ole inimese teadvusele sarnast omadust, mis paneb meie aju lisaks kõikidele vajalikele tehetele oma asendi hoidmiseks ja ümbritsevaga suhtlemiseks veel tundma seda, et me oleme elus, et me oleme maailmas kohal, ja et see olen just mina, kes oma eluga sellesse punkti on jõudnud.

Seevastu suudab sünteetiline android tänu oma erakordsele kalkulatsiooni- ja õpivõimele (ta õpib teid kogu aeg aina paremini tundma) aina paremini rääkida ja käituda, justkui tal oleksid emotsioonid, justkui talle meeldiks midagi, justkui ta tunneks millegi üle rõõmu või millegi puhul vastikust. 

Ta suudab võib-olla isegi paremini kui inimene imiteerida käitumist, mis osutab sellele, et ta on kellessegi armunud. Ja ikkagi ei suuda ta tajuda mitte midagi sellest, mida inimene tajub kui ta armastab. 

Erinevalt inimesest ei tunne ta tegelikult rõõmu teie tunnetest tema suhtes (isegi kui teil sellised peaksid tekkima) kuigi ta saab olla programmeeritud nii käituma, justkui tunneks. Ta on võimeline tunnete kalkulatsiooniks, aga mitte tunneteks endiks.

Kas inimene suudab sünteetilist androidi armastada?

Kas kõike seda arvesse võttes on inimesel võimalik sünteetilist androidi armastada? Mõistagi ei ole veel võimalik sellele küsimusele eksperimentaalselt vastata, kuid me võime võimalikke vastuseid mudeldada sarnaste eluliste või hüpoteetiliste juhtumite abil.

Näiteks on teada, et meil on võimalik armuda inimesse, kes teeskleb, et ta meid armastab. Petva armastaja juhtum tõestab, et me võime tegelikult üsna kergesti armuda inimesse, kes ainult simuleerib oma tundeid meie suhtes, ning kellel neid tundeid tegelikult ei ole.

Sellise armumise võimalikkust on suurepäraselt kirjeldanud Søren Kierkegaard oma raamatus "Võrgutaja päevaraamat". Ta näitab, et väga oskusliku manipuleerimise puhul on armumine tegelikult isegi vältimatu. Seega ei ole tunnete puudumine meie armastatus tingimata veel takistuseks, et meie teda armastada ei võiks.

Küll aga peaksime me antud mudeli järgi uskuma, et meie armastatul need tunded on. Sünteetilise androidi puhul on aga meie ees olend, kes käitub ja väidab, justkui ta tal need tunded oleks, kuigi me teame, et ta nendeks võimeline ei ole. Kuidas selline olukord ennast meie suhtes välja mängib?

Psühholoogiast teame, et olukordades, kus me millessegi väga tahame uskuda, kompenseerib usk teadmise puudumise, või isegi kinnistab meisse teadmistele vastupidise seisukoha. Teisisõnu, kui motiiv uskuda on väga suur, oleme me valmis uskuma võimatusse. Religioosses kontekstis kutsutakse seda imeks.  Sünteetiline android suudaks kindlasti oma järjekindla käitumisega meie motiivi temasse uskuda väga kõrgeks ajada. 

Meenutagem siia juurde, et ka juhul kui me panustame inimestevahelise armastuse kestmisesse, siis statistiliselt on meie šansid päris nigelad, ning me oleme sellest teadlikud. Ja sellegipoolest tõotame me armunutena teineteisele igavikku. Miks?

Sest me tõlgendame armumise tundeid vastavalt kollektiivsetele uskumustele armastuse kohta, kus igavikutaotlus on suure ja tõelise armastuse lahutamatu tunnusjoon. Me usume, et see saab nii olla ja et see peaks nii olema. Me usume seda mitte sellepärast, et see sageli nii on, vaid sellepärast, et teised ka usuvad.

Armumise võimalikkust sünteetilisse androidi aitaks samuti väga palju tõsta see kui ühiskonnas kinnitaks kanda mingi seda toetav religioosne või mütoloogiline kujutelm. Näiteks niisugune, et mingil müstilisel moel, võib-olla mõne rituaali läbimisel, robotitel siiski tekivad tunded ja inimteadvusele omane reflektiivsus. 

Roboti jutt ja käitumine mõistagi ainult kinnitaks seda uskumust. Kui nüüd temasse armunu saaks kasutada kollektiivset uskumust selle kohta, et robotil tõepoolest on tunded, siis võiks ta seda uskumust teadmistele vastandada, ning tugevate motiivide puhul selle kasuks valida. Nagu me teame, on inimeste soove toetavad kollektiivsed uskumused erakordselt elujõulised isegi juhul kui teadmised neid ei toeta.

Nii saaksime me esialgu vähemalt ühe sekti inimestest, kelle hulgas armumine sünteetilistesse androidisse vastuvõetavaks muutuks.  Edasi sõltuks kõik juba selle seltskonna poliitilisest võimekusest. Nad taotleksid ühiskonna normide muutmiseks nii, et inimnäolised robotid oleksid väärikalt koheldud.  Samuti peaks ühiskond austama robotite kaaslaste õigust uskuda nende inimlikesse tunnetesse. Sedamööda, kuidas need protsessid edeneksid jääks takistusi robotitesse armumiseks aina vähemaks.

Toimetaja: Marju Himma



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: