Mis võiks ajada inimest leiutama ja looma omanäolist robotit? See ei saa olla ajendatud pelgalt vajadusest rahuldada inimestes varjuvat võimutunnet. Tegu on ka tarvidusega täita inimolevust täitvat tühjust, milleks on üksildus. Nii mõtestas saabuvat robotiaega Milanos tegutseva Püha Südame Katoliikliku ülikooli filosoofiaprofessor Adriano Pessina, avades töötoa Vatikani korraldatud robotiteemalisel konverentsil.

Ühes teises ettekandes märkis kõneleja, et kuigi inimesel on võime ehitada midagi suurt, jääb vajaka tegevustest, mis võimaldaksid mõelda läbi tema elutöö viimast sammu. Robotid on meie vastutada. Need on meie unistus, mitte kauge ja fantaseeritud utoopia. Selle stsenaariumi viimase etapina tuleks tegeleda vähem ulmega ja rohkem filosoofiaga, et tuua robotite evolutsioon välja meie unenägudest.

Huvitavaid ja ülevaid väljaütlemisi leidus veelgi, sest juba pelgalt robotite ja Vatikani ühes lauses kohtamine on üllatav ja isegi ebamaine. Robotitele, eetikale ja inimesele pühendatud teadlaste ja kirikuesindajate kokkusaamise avas Paavsti pöördumine inimkonna poole. Muu hulgas arutles katoliikliku kiriku pea progressi paradoksi teemal.

"Kuidas saab juhtuda, et just sellel ajaloolisel momendil, mil meile kättesaadavad majanduslikud ja tehnilised ressursid võimaldavad hoolitseda piisavalt meie ühise kodu ja inimeste ühtse perekonna eest, ja juhinduda seejuures Jumala suunistest, et need samad majanduslikud ja tehnoloogilised ressursid sigitavad meie vahel kõige suuremat kibestumist ja halvimaid unenägusid?" küsis paavst.

Kirikupea hoiatas tehnoloogiate arendamisel mõtlematult tormamise eest, arvestamata esmalt selle võimaliku maksumusega ühiskonnale. Paavst Franciscus pidas oluliseks rõhutada pakilist vajadust mõista epohhiliste muutuste ja uute väljakutsete olemust. Vaid nii õnnestub paigutada need inimese kui indiviidi teenistusse, austades ja ülendades samal ajal kõikide olemuslikku väärikust.

Vatikani kui planeedi elanikest märkimisväärse osa maailmavaadet kujundava religioosse maailmakäsitluse olulise esindaja ärkamine robotitele ja nendega kaasuvatele tõsistele väljakutsetele sünnitab uue küsimuse. Kas enam peakski kuulama tehnoloogiaoptimiste, kelle jaoks kõrvaldavad inimkonna arenguteelt kõik nurjatud takistused just robotid ja tehisintellekt? Kuid vahest just nüüd ongi õige aeg kõikide vaatenurkade käsitlemiseks ühtegi ignoreerimata. Kui ka kirik ega pühakiri ei osanud taolist tulevikku ette näha, jääb selle kirjeldamine inimeste vastutada.

Vatikan ignoreeris konverentsil kunagist tava, milles töödeldi uue tuleviku kuulutajate peades toimuvat inkvisitsiooni tööriistadega. Auväärselt tribüünil avanes võimalus avaldada oma arvamust ka Jumala töötuks muutvatele vaadetele. Olgu selleks kasvõi Jaapani robotiehitaja Hiroshi Ishiguro.

Robootik näeb oma tööna teenida evolutsiooni eesmärki, milleks peab ta peab inimese surematust, asendades liha ja luud mitte-elava materjaliga. Teadlane peab oma tööd oluliseks, sest kui koduplaneediga peaks midagi juhtuma, saaks kunstmaterjalist inimene või teda asendav olevus kolida elama kosmosesse.

Professor Ishigurot tuntakse maailmas inimesele võimalikult sarnaste robotite ehitajana. Muu hulgas valmistas ta ka ise endast päris täpse koopia. Pole teada, kas professor mängis jumalat või oli ta lihtsalt pahane aja poolt räsitava keha suhtes, aga tema valmistatud koopia paistab välja temast oluliselt nooremana.

Keha asendamise idee millegi kunstlikuga põhjustas nii mõneski kiriku teenris ängi. Religioosses käsitluses moodustavad keha ja hing terviku ning on loodud Jumala näo järgi. Professor Ishiguro fantaasiat võibki vaadelda läbi paavsti esitatud kriitika, milles kiputakse tehnoloogilise tormamise käigus kardetavalt unustatama inimeseks olemine ja tema päritolu.

Viimasega seoses palus üks piiskoppidest ettekandja kohaltulnutel mitte unustada, et inimene on loodu, mitte looja. Tõenäoliselt võeti sõnum mitmel juhul vastu viisaka näoilmega, jätkates seejärel peas korraks katkenud robotite ehitamise mõttelõnga.

Kiriku religioossete võlvide all korraldatud konverentsil leidsid inimese rolli ja vastutuse kõrval käsitlust ka robotite õigused ning mitmesugused eetilised probleemid. Ettekannete kaudu peegeldus üritusest tolerantset muret ja samas ka mõningast optimismi raskeks peetavate probleemidega hakkamasaamise suhtes. Seda eriti kiriku poolt vaadates, kus nähakse nii tehisintellekti kui ka tehnoloogiat üldisemalt Jumala kingitusena.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".