Analüüsi kaasati kümneid tuhandeid objekte, mis tiirutavad Maa orbiidil 2020. aasta seisuga. Lähiaastatel plaanivad maailma ettevõtted teele saata veel tuhandeid satelliite, vahendab Science News.

Uuringu kaasautori Rahvusvahelise tumetaeva liidu avaliku korra juhi John Barentine'i sõnul mõjub avastus äratuskellana. Mida tihedamalt kosmos sisustatud saab, seda suuremaks muutub ka reostus, tõdeb ta.

Astronoomid pingutavad juba praegu kõigest väest, et satelliidikogumitest mööda vaadata. Alates 2019. aastast on ainuüksi SpaceX lähetanud orbiidile üle 1000 Starlinki sidesatelliidi, et luua üleilmne internetiteenus. SpaceX, Amazon ja teised suurfirmad plaanivad lähiaastatel teele saata veel kümneid tuhandeid tehiskaaslasi.

Seni nörritas astronoome ja huvirühmi, et mõne üksiku satelliidi eredad valgusjutid segasid palja silmaga vaatlejaid ja nurjasid astronoomilisi täppisvaatlusi. Seepeale vähendasid SpaceXi insenerid oma uutelt satelliitidelt peegelduva valguse hulka spetsiaalse värvi abil kolme neljandiku võrra.

Slovakkia Teaduste Akadeemia astronoomil Miroslav Kocifajl oli aga teistsugune mure. Teda huvitas, kas Maad ümbritsev satelliitide ja kosmoserisu pilv võib üleüldiselt valgust atmosfääri tagasi peegeldada. Isegi kui üksikuid tehiskaaslasi näha pole, siis kas ei või nad pelgalt oma kohaloluga lisada öötaevasse kuma, millest ei näe enam läbi kaugematesse kosmosesoppidesse?

Kocifaj, Barentine ja kolleegid leiavad, et olukord võib olla just selline. Isegi Maa kõige pimedamates paikades on taevas loomulik kuma, mis tekib atmosfääri ülemises kihis näiteks ioniseeritud osakeste tõttu. Hinnanguliselt võivad aga Maa orbiidil juba tiirlevad objektid lisada sellele loomulikule kumale veel kümne protsendi jagu hajutatud valgust.

Arvutuskäik ise põhineb mitmel oletusel. Esiteks oletavad uurijad, kui palju ja kui suuri satelliite tiirutas Maa ümber 1990. aastate keskel. Teiseks eeldavad nad, et satelliidi- ja kosmoseprügi tihedus on sellest ajast üha kasvanuud. Kolmandaks oletavad nad, kui palju valgust kõik kosmoses hõljuvad objektid keskmiselt peegeldavad.

Michigani Ülikooli emeriitastronoomi Pat Seitzer ootab, et uuringu tulemusi sõltumatult kinnitataks. Seitzer ise mudeldas varem üksikute satelliitide heledust ja aitab SpaceX-il uute mudelite valgust tuhmimaks muuta. Uue uuringu arvutuskäik paistab talle loogiline, ent reostusefekti suur mõju üllatas tedagi.

Rahvusvaheline astronoomialiit soovitas 1979. aastal, et astronoomia-observatooriume tuleks ehitada ainul sinna, kus valgusreostus muudab taevast selle loomulikust kumast vaid kümne protsendi võrra heledamaks. Kui uue uuringu tulemus pädeb, pole maamunal enam ühtki toonastele standarditele vastavat kohta.

Kuigi inimsilm suudab sedavõrd väikesi kontrastierinevusi märgata, ei pane enamik taevassevaatajaid siiski Barentine'i sõnul muutust tähele. Küll aga võib muutus olla tähtis astronoomidele, kes otsivad märke nõrgalt paistvatest objektidest, näiteks tuhmidest galaktikatest.

Viimaste abil püüavad astronoomid saada paremat aimu galaktikate tekke taga olevast füüsikast ja tumeaine olemusest. Tuhmide galaktikate eristamiseks peavad astronoomid juba praegu kasutama suurimaid võimalikke teleskoope maakera pimedaimates paikades.

Uuringu juures pole oluline pelgalt üha kuhjuv taevakuma, vaid ka selle muutlikkus Maa eri paigus. Kosmoseteleskoobi teadusinstituudi astronoomi Mireia Montesi sõnul pole kumbagi neist suurustest seni veel mõõdetud. Kui taevakuma tõepoolest varieerub, saab olema keeruline seda kujutisest lahutada. Kui aga kuma on kõikjal ühtlane, tuleb kulutada kosmose vaatlemiseks lihtsalt rohkem raha ja aega.

Uuringust kirjutatakse ajakirjas Monthly Notices of the Royal Astronomical Society: Letters.