Iisraeli teadlaste sõnul ei sirista isased kilgid, kui öösel tuled põlevad. Nii ei leia emaskilgid neid üles, kilkidel jääb paaritumata ja järglaskonda tuleb ilmale vähem.

Amir Ayali Tel Avivi Ülikoolist ja Anat Barnea Iisraeli Avatud Ülikoolist uurisid koos kolleegidega öise eluviisiga kilgiliiki Gryllus bimaculatus. Nende kilkide siristamist on Vahemeremaade hilissuveöödes kuulda tihtilugu, kuid mitte nii väga tehisvalgustatud paigus.

Ayali ja Barnea tegid katseid, kus uurisid, kuidas mõjutab öine valgus kilkide siristamist. Nad kasvatasid kilke vastseeast peale mitut moodi valgusrežiimis.

Selgus, et need kilgid, kes said ööpäevas 12 tundi valgust ja 12 tundi pimedust, käitusid kõige loomulikumalt: kui tuled kustutati, hakkasid nad siristama, ja kui tuled põlema pandi, jäid vakka.

Kui kilkidel tulesid päris ära ei kustutatud, vaid jäeti hämaralt põlema, siis läks neil looduslik rütm juba paigast ära: 80 protsenti kilkidest leidis küll mingi isikliku rütmi, kuid viis protsenti oli täielikus segaduses.

Ööpäev läbi täisvalguses elanud kilkide seas oli täielikus segaduses juba 29 protsenti.

Teadlased järeldavad Kuningliku Seltsi toimetistes, et tõenäoliselt segab siis ka öine valgusreostus kilkide elurütme ja tõenäoliselt kannatab isaste vähese siristamise tõttu ka paljunemine ning kahaneb järelkasv.

Tehisvalgustuse kahjulikku mõju on varasemad uuringud tuvastanud mitmele muulegi loomaliigile. Päeva ja öö korrapärane vaheldumine on loodusnähtus, millega olendid on sadade miljonite aastatega tugevalt kohastunud.

Inimene on valguse ja pimeduse igikestvas heitluses asunud jõuliselt valguse poolele, kuid tulemused ei ole läbini helged. On arvata, et liigse öövalguse all kannatab lõpuks ka inimese enda tervis ja heaolu.

Viimastel andmetel elab valgusreostatud aladel nüüd juba rohkem kui 80 protsenti inimkonnast.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.