Külaline teisest planeedisüsteemist võis olla iidne planeedikild

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
'Oumuamua kunstniku nägemuses. Autor/allikas: M. Kornmesser/ESO

Salapärane teisest planeedisüsteemist pärit objekt Oumuamua möödus Maast 2017. aastal. Teadlased pole aga siiani suutnud selgeks teha, mis Oumuamua täpselt on ja kust see pärit on. Nüüd pakuvad USA astrofüüsikud, et tegu võib olla Pluutot meenutava eksoplaneedi küljest murdunud killuga.

Taevakeha nimi tähendab havai keeles 'skauti' või 'sõnumitoojat' ning trajektoori põhjal otsustades saabuski see mõnest teisest planeedisüsteemist. Niisiis oli Oumuamua esimene teadaolev tähtedevaheline objekt, vahendab Business Insider.

Siinkohal teadlaste üksmeel suure külalise suhtes ka lõppes ja Oumuamua kirjeldamisel kostus arvamusi seinast seina. Osa teadlasi, sealhulgas Harvardi Ülikooli astronoom Avi Loeb oletasid muu hulgas, et tegu on tulnukate kosmoselaevaga. Teine osa pidas objekti võimalikuks asteroidiks või ka tähtedevaheliseks komeediks.

Nüüd pakuvad Arizona Osariigiülikooli teadlased oma kahes värskes artiklis välja uue hüpoteesi: Oumuamua võib olla hoopiski mõne teise tähesüsteemi tillukese planeedi küljest ära tulnud terav kild. Uuringu ühe autori astrofüüsik Steven Deschi sõnul võib kogu Oumuamua mõistatus seisneda tõsiasjas, et tegu on tükiga nii-öelda ekso-Pluutost ehk Pluuto-sarnasest planeedist mõnes teises tähesüsteemis.

Tahkest lämmastikust planeedikild

Steven Desch ja kolleegid oletavad, et poole miljardi aasta eest tabas mingi kosmoseobjekt Oumuamua emaplaneeti. Kokkupõrkes murdunud planeedikild paiskus meie Päikesesüsteemi suunas.

Uurijad oletavad, et Päikese lähedusse jõudes kiirendas Oumuamua oma tempot, sest päikesekiirgus pani objekti jäise pinna auruma.  Komeetidel on sarnane liikumismuster, mida tuntakse raketiefekti nime all.

Kuna kosmilise külalise koostis pole teada, arvutasid uurijad oletuslikult, milline jää muutuks tahkeks gaasiliseks piisavalt kiiresti, et sellega võiks seletada Oumuamua raketiefekti. Nad järeldasid, et objekt koosneb tõenäoliselt lämmastikujääst nagu ka Pluuto ja Neptuuni kuu Triiton.

Mida lähemale Oumuamua meie Päikesesüsteemile jõudis, seda enam heitis see oma jäätunud lämmastiku kihte maha. Kui Oumumua 1995. aastal meie süsteemi ilmus, ei pannud inimkond seda algul tähele. Uurijad oletavad aga, et sellest ajast saati on ära sulanud 95 protsenti objekti massist ning järele ongi jäänud praegu vaadeldav killuke.

Komeet? Asteroid? Ei kumbagi

Kui astronoomid 2017. aastal Oumuamua olemasolust teadlikuks said, nihkus see juba Maast eemale kiirusega 315,431 kilomeetrit tunnis. Niisiis oli teadlastel mõistatusliku külalise uurimiseks aega vaid mõni nädal. Eemalduvat pilvelõhkujakujulist objekti püüti jäädvustada mitme Maa pinnal asuva teleskoobiga, kuid terviklikku pilti sellest kätte ei saadudki. Selle jaoks oli Oumuamua juba liiga kaugel ja paistis praeguste tehnoloogiate jaoks kätte liiga tuhmilt.

Lüngad vaatlusandmetes lubasid teadlastel teha objekti olemuse ja päritolu kohta erinevaid oletusi. Esimese hooga peeti Oumuamuat komeediks, kuigi see ei paistnud koosnevat jääst ega eritavat tavalise komeedi kombel gaase.

Külalist oli keeruline pidada ka asteroidiks, sest selle keerlemine, kiirus ja trajektoor ei paista sõltuvat ainult tõmbejõust. Oumuamua kuju ja profiil ei sobitu samuti ühegi senituntud komeedi või asteroid omaga, sest objektil on pikkust umbes 400 meetri jagu, ent laiust ainult 34,75 meetrit.

Uue uuringu autorite sõnul saab Oumumua mõistatuslik kuju aga selgeks, kui eeldada, et object koosneb jäisest lämmastikust. Uuringu kaasautori Alan Jacksoni sõnul muutis objekti välimiste lämmastikukihtide aurustumine selle kuju üha lapikumaks. 'Oumumuat võiks seega võrrelda seebiga, mis jääb rohke kätepesu järel aina õhemaks.

Tulnukalaeva teooria hingitseb edasi

Erinevalt enamikest kosmosekividest paistis 'Oumumua teleskoobivaatluste järgi üha kiirust koguvat, selmet aeglustada. Osalt just seetõttu leiab Avi Loeb, et Oumumua on tulnukate kosmosesõiduk. Oma jaanuaris ilmunud samateemalises raamatus nimetab ta objekti tulnukate kaotsiläinud tehnikaseadmeks.

Loeb põhjendab oma väiteid tähelepanekuga, et Oumumua liikumises on anomaaliaid, mis ei sobi ühegi teadaste eeldusega. Siiski näitas rahvuvaheline teadlasrühm 2019. aastal, et Loebi oletus pole teadaolevate andmete valguses kuigi tõenäoline.

Artiklid ilmusid Ameerika geofüüsikaliidu ajakirjas JGR Planets.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: