Praeguseks on kõik teadlased ühel meelel, et tegu oli loodusliku kehaga, kuid kuidas selline piklik keha võis tekkida, on seni jäänud mõistatuseks.

Nüüd väidab kaks teadlast, et on mõistatuse lahendanud. Yun Zhang Hiina Teaduste Akadeemiast ja Douglas Lin Santa Cruzi California Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et Oumuamua võis tekkida, kui mingi taevakeha sattus mõnes tähesüsteemis tähele nii lähedale, et tähe raskusvälja võimsad loodejõud rebisid ta tükkideks.

Arvutisimulatsioon näitas, et loodejõud võisid tähele lähenenud taevakeha tõepoolest väga piklikeks kildudeks käristada, millest mõned võisid siis suure hooga tähesüsteemist välja lennata.

Loodejõud võivad olla tõesti väga võimsad. Kuu loodejõud panevad Maa ookeanid tõusma ja mõõnama. Kui komeet Shoemaker-Levy 9 aastal 1992 Jupiterile langes, purunes ta enne seda loodejõudude toimel tükkideks.

Mõned teadlased on juba enne oletanud, et ka Oumuamua pärineb just seesugusest looderebestusest, aga Zhang ja Lin on oma kõrge lahutusega arvutisimulatsioonil sellise vägivaldse vahejuhtumi dünaamika nii täpselt läbi mänginud, et suuremat kahtlust selle võimalikkuses ei jää.

Simulatsioonil tekkis kergesti isegi nii piklikke kilde, mille läbimõõdu ja pikkuse suhe oli rohkem kui üks kümnele.

Tähe läheduses võib killu pind üles sulada, hiljem aga taas hanguda, nii et killu ümber tekib koorik, mis hoiab teda siis hästi koos ja säilitab ta pikliku kuju.

Taevakehi, millest sellised piklikud Oumuamua-taolised killud tekivad, võib olla väga mitmesuguseid, komeedist planeedini.

Zhangi ja Lini arvates võivad tähed selliseid loodepurustusi toime panna alatihti, mistõttu võiks sigarikujulisi vanderselle tähtedevahelises ruumis kohata tegelikult üsna sageli.