"Ma olin meedia reaktsiooni suhtes väga üllatunud. Olen rõõmus, et uurimus elevust tekitas, kuid me ei kirjutanud seda sel otstarbel. Järgisime lihtsalt teadustöö standardpraktikaid," märkis uurimuse juhtivautor Abraham Loeb, Harvardi Ülikooli astronoomia osakonna juht ERR Novaatorile saadetud e-kirjas.

Loebi ja Shmuel Bialy uurimus käsitleb tähtedevahelisest ruumist saabunud ja möödunud aastal Päikese lähedalt mööda lennanud objekti 'Oumuamua kummalist käitumist. Keha kiirendus oli Päikesesüsteemist lahkudes oodatust suurem. Loebi ja Bialy selgituse põhjal andsid sellele lisahoogu valgusosakesed.

Teisisõnu, Oumuama läbimõõt oli piisavalt väike ja välispindala sedavõrd suur, et käituda päikesepurjena. Selliste objektide looduslikult tekkimiseks teadaolevalt väga head mehhanismi pole. Nii ei saa paari sõnul välistada võimalust, et keha on tehislikku päritolu.

"Minu lähenemine Oumuamua kummaliste omaduste selgitamisel on puhtalt teaduslik ja tõenduspõhine. Järgin Sherlock Holmesi maksiimi: "...kui oled välistanud võimatu, siis mis iganes alles jääb, ükskõik kui võimatu, peab olema tõde," viitas Loeb.

Bialy ja Loeb ei ütle töös aga sõnagi selle kohta, kui tõenäoliseks peavad nad "võimatu" selgituse paikapidavust. "Eelistan 'Oumuamua loomuse kirjeldamisel tõenäosusi mitte kasutada. Peame olema lihtsalt praktilised, koguma selle ja selle populatsiooni teiste liikmete kohta rohkem andmeid," vastas Loeb otsese küsimuse peale.

Tumeaine uurimisele keskenduv Katherine Mack pidas "ebamaiste" ideede tutvustamist paratamatuks. "Kui tuled millegi peale, mis kuulub ühtaegu "mitte ilmselgelt vale"- ja "tohutu (avastus) kui tõele vastab"- kategooriasse, on võimalus tagasilöögiks väike," nentis Põhja-Carolina Osariigiülikooli astrofüüsik oma Twitteri-kontol.

Astronoomias ja kosmoloogias näeb Macki sõnul väikese riski ja suure võimaliku tasuga olukordi eriti sageli. Keegi valeks osutuva hüpoteesi esitlemise tõttu surma ei saa. Tõsisemalt on kaalul vaid järgmiseks aastaks rahastuse saamine. Paraku on selle tõttu teadusest huvituvatel inimestel raske öelda, kui tõenäoliselt meediasse jõudvad lood paika peavad.

Mack soovitas pöörata teadusuudise usaldusväärsuse hindamisel tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks võiksid uuringu autorid ise öelda, et nad avastuse paikapidavusse usuvad. Teiseks tuleks lugeda hoolikalt sõltumatute teadlaste antud hinnangut. Kui teisi allikaid artiklis üldse välja ei tooda, võib selle kohe kõrvale heita ja loo sisu ära unustada.

Teised selgitused
'Oumuamua ebahariliku kiirenduse selgitamiseks on peale valgusosakeste avaldatava rõhu teisigi selgitusi. Näiteks võis sellele hoogu anda komeedi pinnalt sublimeeruv gaas. Loeb ja Bialy kahtlesid võimaluses kahel põhjusel. Teleskoopidega ei suudetud komeetidele iseloomulikku gaasi- ja tolmupilve tabada isegi Päikese lähistel. Samuti ei muutnud eriliselt keha pöörlemiskiirus.

Komeedihüpoteesi edendav Belfasti Queeni Ülikooli astronoom Alan Fitzsimmons märkis seevastu, et ka Päikesesüsteemis näeb aeg-ajalt komeete, mille pinnalt ilmaruumi tolmu ei paisku. Ainult gaasijälgede tabamine on aga raske. Eriti juhul, kui komeedi pinda katab paksem orgaanilisest ainest koosnev koorik, nagu viitab tema enda teadustöö.

Kuna objekt avastati alles Päikesest eemaldumise järel, ei jõutud seda põhjalikult eri teleskoopidega jälgida. Kokkuvõtlikult pole võimalike mõõtevigade tõttu Loebi päikesepurje hõlmav selgitus Fitzsimmonsi hinnangul tema omast parem.

Probleem tulnukatega
Parema aimduse saab vaid täiendavate vaatluste toel. "Tulevikku vaadates peaksime otsima taevast teisi tähtedevahelisi objekte. See meenutaks seda, mida mulle endale mu tütardega teha meeldib, kui puhkuse ajal rannale uhutud merekarpe uurime. Mitte kõik karbid pole samasugused. Samuti võib olla ainult murdosa tähtedevahelistest objektidest tulnukate tsivilisatsioonide tehnoprügi," kinnitas Abraham Loeb. Peaasjana tuleks olla tema sõnul erinevatele võimalustele võimalikult avatud.

Katherine Mack pelgas aga, et muude selgituste kõrval liigselt tulnukatest rääkimine võib tekitada rohkem kahju kui kasu. "Ma ei tahaks, et inimesed oleks tulnukate leidmist puudutavate väidete suhtes üliküünilised, kui meil on nende olemasolu tõestamiseks lõpuks tugev tõestusmaterjal," viitas astrofüüsik veebiväljaandes The Verge.

Viimati puhkes laiem tulnukapalavik 2015. aastal, kui astronoomid ei suutnud seletada muutusi tähelt KIC 8462852 Maani jõudva valguse hulgas.

Loeb nägi keset puhkenud meediakära võimalust aga päikesepurjede tehnoloogia reklaamimiseks. "Nende tööpõhimõtet tõestas juba Jaapani Ikarose projekt. Praegu arendatakse seda Breakthrough Prize'i Fondi Starshoti projekti raames, mille nõuandvat kogu juhin mina. On täiesti võimalik, et meist arenenumad tsivilisatsioonid kasutavad seda tehnoloogiat rutiinselt," märkis astronoom.