Kirjanik Ernest Scribbler on tööle keskendunult kummargil laua kohal. Ümberringi lebavad paberid. Mõned vihaselt kortsutatuna, teised tekstiga kaetult pisikestes virnades. Pilt kõneleb intensiivsest tööhoost. Satume kirjanikku nägema hetkel, kui sündimas on maailma kõige naljakam nali. Viivu pärast kirjaniku keha sirgub, ta võtab laualt paberi ja loeb tehtu korra läbi. Ta hakkab naerma. Naer muutub valjemaks, seejärel kontrollimatuks, kuni mees langeb tugevama naerupurtsatuse järel surnult põrandale.

Hetk hiljem ilmub tuppa murelik abikaasa, kes – nähes põrandal surnut Ernestit –haarab kangestunud sõrmede vahelt saatusliku paberi. Peagi näeme, kuidas temagi langeb kontrollimatu naeru käes surnuna mehe kõrvale. Sama kordub juhtumit uurima tulnud politseinikega. Tasapisi saadakse aru, et tegemist on surmavalt naljaka huumoriga. Ohtlik paber loovutatakse sõjaväele.

Pärast juhtkonnas toimunud laastamistööd tõlgitakse see saksa keelde ja toimetatakse rindel võitlevatele sõduritele. Nad loevad kaevikuvarjust karjudes nalja neid tulistavatele fritsudele. Lahingumürasse tekib pingeline vaikus, mille katkestab sekundid hiljem saksapärane möirgav naer. Ja siis saabub taas vaikus. Nali teeb laastamistööd, kuni saabub sõja lõpp. Viinis sõlmitud konventsioon keelustab nalja edasise kasutamise.

Võiks arvata, et see Monty Pythoni sketš on pelk nali, millega kõik piirdubki. Nii lihtsalt siiski ei pääse. Monty Pythoni lood on mitmekihilised, milles naljakus on vaid järjekordne vorm kirjanduse, draama, visuaalkunsti jmt kõrval, mida kasutatakse tutvustamaks inimesele teda ennast. Teinekord peidavad lood veelgi sügavamaid filosoofilisi probleeme. Ühe sellise leiab ka maailma kõige naljakama nalja sketšist. See on seotud tehisintellektiprogrammi lugemisega.

Kaks astronoomi, Michael Hippke ja John Learned avaldasid teadusliku analüüsi (.pdf) võimalusest, et kosmosest kinni püütud teise tsivilisatsiooni sõnum võib olla toksiline. Meile ei anna rahu väited, et oleme maailmakõiksuses ainukesed elusarnase korrapärasuse esindajad. Seetõttu otsime erinevate meetoditega kosmoseruumist signaale võimalikelt naabritelt. Siin on tõenäolisem kohata kaugelt teele saadetud juhuslikust mürast eristuvat andmevoogu, kui näha vilksatust võõrast elust.

Andmevoog võib sisaldada lihtsat sõnumit, kujutada pilti või koosneda helist. Lootuses, et seda ei ole koostanud Ernest Scribbler, võime neid käsitleda ohututena. Maa keelde ümber panduna võime need välja trükkida ja üle maailma laiali saata. Juhul kui signaal on keeruline, peame kasutama analüüsis arvutit. Meil pole võimalik ette teada, kas tegemist on ohutu või ohtliku andmevooga. See võib olla programmikood. Tõde selgub, kui signaali talletatud koodil lastakse lõpuni joosta.

Oht tuleneb sellest, et keeruline kood võib olla instruktsioon meist võimsama tehisintellekti loomiseks, mille realiseerimisel kaotame koduplaneedil kõige võimsama intellektikandja positsiooni. Inimkond satub hädaohtu. Tegemist võib olla kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni inforelvaga. Selle käivitamisel pole peatamine enam võimalik, sest me seda ei oskaks. Monty Pythony lugu demonstreerib loogikat, milles võib asendada nalja tehisintellekti koodiga.

Kui evolutsioonis peaks halva DNA koodi omanik viljatult välja surema, siis nalja või programmikoodi levikule selle vaataja surm pidureid ei pane. Pigem vastupidi, elusolijate eesmärk surmaohtu kontrollida ja selle lätet mõista aitab koodi levikule kaasa.

Astronoomid töötasid läbi mitmeid stsenaariume, sealhulgas võõrast koodi lugeva arvuti isoleerimise. Nii käitutakse näiteks arvutiviiruste uurimisel, kui inforuumist eraldatud arvuti seatakse ohvriks, jälgides samal ajal selles toimuvaid protsesse. Artikli autorid lähtuvad oluliselt rängemast ohust. Nad pakuvad välja, et võõrast koodi lugeva arvuti võiks saata näiteks Kuule, kus mineeritakse see siis pommiga juhuks, kui tulemus osutub kardetavaks. Juurdepääs analüüsitavale signaalile oleks võimaldatud vaid piiratud inimestele. Kuid ka siis poleks turvalisus tagatud.

Koodi saatnud nutikas tsivilisatsioon oleks kavalam ja serveeriks oma programmi suhkrusemalt. Näiteks vähiravi vmt lahenduse varjus. Selle võtaksime rõõmsalt vastu märkamata, kuidas kusagil koodisügavuses valmistub võimas tehisintellekt järgmiseks arenguhüppeks. Ülisalajane kood siirduks varem või hiljem järgmisesse arvutisse. Lõpuks internetti mööda levides muutub see meie planeeti valitsevaks intellektiks.

Mureliku analüüsi esitanud teadlased jõuavad järelduseni, et meil ei ole võimalik võõrast koodi mitte lugeda ega seda kontrollida. Ometi on nad optimistid. Nad pakuvad lahenduseks lootust väikese tõenäosusena, et kosmilised naabrid on tõesti pahasoovlikud ja julgustavad siiski kõik sõnumid läbi lugema. Kuigi ka see poleks pääsetee, sest tõenäolisemalt sureksime kõike lugedes reklaamide kätte.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".