Kuigi päike ei kao taevast täielikult, muutub miljöö varjutuse ajal märgatavalt. Päikesevalgus võtab ebamaiselt valkja ja hõbedase tooni, mida märkavad lisaks inimestele selgelt ka loomad. Eenmäe meenutas Türgis kogetud täielikku päikesevarjutust, kus faasi suurenedes kogunesid tasandikul karjatatavad lambad tihedasse puntrasse ümber karjuse. "Inimesed märkavad kindlasti, et valgus on kuidagi teistmoodi, ja küllap loomad tajuvad seda samamoodi," nentis astronoom.

Päikesevarjutus leiab aset siis, kui Kuu satub oma orbiidil tiireldes täpselt Maa ja Päikese vahele. Kuigi Kuu on Päikesest kordades väiksem, asub see Maale nii palju lähemal, et suudab meie kodutähe osaliselt või täielikult varjata.

Tallinnas algab astronoomiline vaatemäng kell 20.02. Varjutus saavutab Eestis oma maksimumi kell 20.53, mil päike meenutab kitsast noorkuud. Kogu sündmus kestab tund ja 18 minutit, lõppedes kell 21.19, kui päike horisondi taha vajub.

Kuna varjutuse tipphetk saabub vahetult enne päikeseloojangut, asub valgusallikas sel ajal lääne- ja loodetaevas vaid paari kraadi kõrgusel horisondist. Varjutust on seetõttu siinmail küllaltki raske näha, sest vaatevälja võivad varjata isegi madalad pinnavormid või kauguses asuvad metsatukad. 

Huvilistel tuleb seega aegsasti leida koht, kus läänekaares ei varja horisonti puud ega hooned. Eenmäe sõnul sobivad selleks kõige paremini mere või suurte järvede rannikud ning avarad lagedad põllumassiivid.

Kuidas sündmust ohutult jälgida

Teisalt säästab Päikese madal asend vaatlejate silmi, sest sarnaselt tavalisele loojangule nõrgendab kiirgust paks atmosfäärikiht. Sellest hoolimata ei tohiks varjutust palja silmaga ega tavaliste päikeseprillidega vaadata. Eenmäe soovitas soetada spetsiaalsed päikesefiltriga prillid, mida huvilised saavad tellida teleskoopide müüjatelt. Samuti sobib vaatamiseks keevitusklaas või ilma kirjadeta hõbedane CD-plaat, mille alumiiniumikiht pakub piisavat kaitset.

Mitu inimest saavad korraga varjutust ohutult vaadata papitükist meisterdatud lihtsa projektsiooniaparaadi abil, mis põhineb camera obscura ehk pimenduskambri põhimõttel. Seda meetodit kasutasid astronoomid juba sajandeid tagasi, et päikeseplekke silmi kahjustamata uurida. "Kõige parem on võtta paksem papitükk või kast ja teha sinna väike, sileda servaga auk," selgitas Eenmäe. Valguskiired läbivad väikest ava ja joonistavad ekraanile kujutise. Kui hoida pappi päikese ja maapinna vahel, projitseerubki august paberile või seinale reaalajas vaadeldav päikese kujutis.

Optilisi abivahendeid kasutades peavad inimesed olema ettevaatlikud. Binokkel või ilma spetsiaalse filtrita teleskoop võib silmanägemist püsivalt kahjustada. 

Täisvarjutus ja teaduslik väärtus

Eestist väljaspool kulgev varjutuse teekond pakub paiguti ka täielikku pimedust, liikudes üle Lääne-Euroopa tihedalt asustatud piirkondade. Täieliku päikesevarjutuse ajal katab Kuu päikeseketta sajaprotsendiliselt, paljastades tähe krooni ning muutes päeva mõneks minutiks ööks.

Täisvari langeb varahommikul Siberi põhjaosadele, kust liigub see edasi üle Gröönimaa idaosa ja Islandi lääneranniku. Seejärel suundub Kuu vari üle Hispaania ja Vahemere saarte, puudutades teiste seas ka Maltat. Täisvarjutus kestab nendes piirkondades kõige rohkem ligikaudu kaks minutit.

See, kui kaua pimedus maad katab, sõltub Maa ja Kuu orbiitide elliptilisusest. Kõige pikemad päikesevarjutused tekivad siis, kui Maa asub päikesest kõige kaugemal ja Kuu on samal ajal Maale lähimas punktis ehk superkuu faasis. Vastupidisel juhul, kui Kuu asub Maast kaugel, paistab see taevas veidi väiksemana kui päike, mistõttu jääb päikese välisserv nähtavaks ja tekib rõngakujuline päikesevarjutus.

Ajalooliselt on iga selline varjutus pakkunud teadlastele haruldast võimalust uurida päikesekrooni ehk tähe atmosfääri välimist kihti. Just varjutuste ajal avastasid astronoomid teadusloos uusi keemilisi elemente, nagu näiteks heeliumi. Tänapäeval on maapealsete vaatluste teaduslik kaal mõnevõrra vähenenud, sest kosmoseaparaadid suudavad spetsiaalsete instrumentide ehk koronograafide abil päikeseketta ise kinni katta. Tehnoloogia võimaldab jälgida krooni dünaamikat ööpäevaringselt otse kosmosest.

Kosmoseaparaatide võidukäigust hoolimata annavad maapealsed teleskoobid teadlastele jätkuvalt väärtuslikku teavet. Maapealsed instrumendid võimaldavad näiteks teha tunduvalt parema ruumilise ja ajalise lahutusega spektreid kui kosmoses tiirlevad aparaadid. "Olen kindel, et on küllalt vaatlusi, mis annavad kasulikku infot, kui neid teha päikesevarjutuse ajal," lisas Eenmäe.

Selleks, et täpsemat infot hankida ja isiklikke vaatlusi planeerida, saavad astronoomiahuvilised kasutada erinevaid digitaalseid tööriistu. Näiteks leiab Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuri NASA veebilehelt põhjalikud ülevaated kõikide tulevaste päikesevarjutuste parameetrite kohta. Asukohapõhiste kellaaegade ja vaatenurkade arvutamiseks sobib hästi vabavaraline programm Stellarium. 

Kuigi eesseisev sündmus jääb Eestis osaliseks, on see hea võimalus looduse rütme vahetult kogeda. Peamine on leida vaba horisondiga vaatluspaik ja tagada silmade ohutus. "Palja silmaga ei tasu seda põrnitseda, sest see mõjub silmadele halvasti," rõhutas Eenmäe.