Fitzsimmonsi ja kaaslaste tulemus kõigutab NASA teadlaste novembris välja käidud väidet, et oktoobris avastatud Oumuamua koosneb ainult kivist ja võib-olla ka metallist, kuid ei sisalda vett ega jääd.

Kui aga jää on kaetud isoleeriva koorikuga, nagu Fitzsimmons oma uurimuses järeldab, siis just seetõttu saigi ta Päikesest suhtelislt lähedalt mööduda, ilma et jää oleks aurustuma hakanud ja komeedile iseloomulikku saba moodustanud.

Fitzsimmons ja ta kaastöötajad analüüsisid Oumuamualt peegeldunud valguse spektrit Kanaaridel La Palmas asuva William Herscheli teleskoobi ja Tšiilis asuva Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suure Teleskoobiga kogutud andmete põhjal.

Analüüs näitas, et Oumuamua koostis on üsnagi sarnane Päikesesüsteemiski rohkesti leiduvate D-tüüpi asteroidide omaga.

Fitzsimmons ja kolleegid arvutasid välja, et kuigi Oumuamua pinnatemperatuur tõusis Päikesest möödudes umbes 300 °C kraadini, suutis vähemalt 30 sentimeetri paksune soojust isoleeriv kiht hoida taevakeha sees olevat jääd sulamast.

Kuid et nii paksu isolatsioonikihi olemasolu seletada, tuleb teadlaste sõnul oletada, et Oumuamua sattus enne oma tähe juurest tähtedevahelisse ruumi pillutumist õige mitu korda oma tähele sedavõrd lähedale, et orgaanilisi aineid sisaldav kaitsekiht sai tähe kuumuse toimel kujuneda.