Kuid nüüd väidab paar Ameerika astronoomi, et suuremal osal ketta ainest ei ole siiski au uue süsteemi taevakehade koostisse pääseda.

Suurema osa ketta ainest viskab süsteem lihtlabaselt minema, pillutab avakosmosse ehk tähevaheruumi, kus see võib siis miljardeid aastaid mööda saata mõne üksildaselt eksleva kivikamaka või ulguplaneedi koosseisus.

Avi Loeb ja Amir Siraj Harvardi Ülikooli astrofüüsikakeskusest jõudsid niisugusele järeldusele, kui olid põhjalikumalt läbi mõelnud mõtted, millele neid olid ärgitanud hiljuti avastatud kaks Päikesesüsteemist läbi tuhisenud võõrast päritolu taevakeha, Oumuamua ja 2I/Borissov.

Loeb ja Siraj argumenteerivad võrguvaramusse arXiv üles laaditud eelretsenseerimata artiklis, et Oumuamua ja 2I/Borissovi suguste taevakehade, aga ka üksiklastest ulguplaneetide praegustel andmetel põhineva eeldatava arvukuse juures on raske uskuda, et kõik need pärineksid vaid tähesüsteemide kõige välisematest osadest, meie Päikesesüsteemi Öpik–Oorti pilve analoogidest.

Nii käibki astronoomipaar ühe võimaliku seletusena välja hüpoteesi, et niisugused tähtedevahelises ruumis omaette rändavad taevakehad pärinevad otse omaaegsetest planeeditekkeketastest.

Nad tunnistavad muidugi isegi, et suur osa nende mõttekäigust rajaneb hinnangutel ja oletustel. Ei ole ju tegelikult teada seegi, kui palju neid kiviseid kulgejaid ikkagi tähtede vahel kurseerib. Kuid mõnikord on küllap hea võimalikud variandid mõttes läbi mängida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.