NASA-le teadaolevalt ei lähene Maale järgmise saja aasta jooksul ühtki suuremat asteroidi. Sellegipoolest eeldab agentuur, et varem või hiljem tuleb inimkonnal siiski mõnega tegemist teha. Sestap on NASA-l plaan, kuidas kokkupõrkeohtlikud asteroidid juba eos teisele kursile müksata, vahendab Business Insider.

Plaani vettpidavust proovib uus kosmosesõiduk, mis asub missioonile DART (Double Asteroid Redirection Test) ehk Kaksikasteroidi ümbersuunamise test. Uuel masinal on vaid üks ülesanne: kaugele asteroidile otse keskpunkti sisse rammida.

Golfikärust pisem ja üle 600 kilogrammi raskune sond asus raketi Falcon 9 pardal teele 24. novembril kell 8.21 Eesti aja järgi. Ilmaruumi jõudes kulub DART-i sõidukil umbes kaks tundi, et oma päikesepaneelid lahti voltida.

Kui see kõik hästi sujub, kihutab sond edasi asteroidipaari suunas, mille moodustavad asteroid Didymos ja selle ümber tiirlev minikuu Dimorphos. DART võtab sihikule minikuu Dimorphos, mis on mõõtmetelt võrreldav jalgpallistaadioniga. DART peaks oma Maast ligi 11 miljoni kilomeetri kaugusele sihile jõudma 2022. aasta septembris.

DART-i projektijuhi ja Johns Hopkinsi rakendusfüüsika labori teaduri Ed Reynoldsi sõnul kavatseb NASA anda asteroidile kõva hoobi, kuid seda väga väikese sõidukiga. Reynolds lisab, et vaatamata sondi väiksusele saab see piisava ajavaruga teha asteroidi kursi muutmisel ära suure töö.

Sondi müksest peaks täpselt piisama, et Dimorphost Didymosele lähemale lükata. Nii muutuksid minikuu tiirud oma kaaslase ümber lihtsalt lühemaks: praeguse 11 tunni ja 55 minuti asemel teeks Dimorphos tiiru ümber Didymose nüüd kümme minutit kiiremini.

Kui NASA plaan läbi läheb, tõestab DART, et tehnoloogiaga on tõepoolest võimalik Maale ohtu kujutavate asteroidide suunda muuta. Ühtlasi annab projekt NASA-le head aimdust, kuidas kokkupõrked asteroididele mõjuvad ja kui suurt sondi on ühe asteroidi liigutamiseks üldse vaja.

NASA asedirektor Thomas Zurbuchen ütles lähetusele eelnenud pressikonverentsil, et tulevikus võib Maa orbiidil igaks juhuks valmis panduna hõljuda mitu säärast väikest asteroidirelva. Läheneva ohu ilmnedes saaks need Zurbucheni sõnul kohe teele saata.

Missiooni edu selgub lõppvaatuses

NASA ei jälgi meie Päikesesüsteemi ümbruses kõiki kosmilisi kivimürakaid. Astronoomide eelnevate seirete põhjal on aga teada, et umbes 40 protsenti Maale lähematest asteroididest on vähemalt 140-meetrise läbimõõduga. Teisisõnu on need piisavalt suured, et mõni linn maatasa teha ja külvata kaost ka kaugemal. 160-meetrise läbimõõduga Dimorphos on siinkohal sobiv näide.

Peale Dimorphose mõõtmete ja tiirlemiskiiruse ei tea teadlased asteroidi kohta veel suurt midagi. Maa teleskoopidest pole seda otse näha ja minikuu kohta saab järeldusi teha vaid Didymoselt peegelduva valguse muutustest.

NASA ei tea täpselt isegi Dimorphose kuju, enne kui DART-i kaamera sellest umbes tund aega enne kokkupõrget kujutise edastab. Niipea, kui asteroid sondi vaatevälja ilmub, käivitub sõidukis süsteem nimega SMART Nav, mis arvutab kiiresti välja Dimorphose keskpunkti asukoha. Seepeale süütab navigatsioonisüsteem sondi tõukurid, mis selle sihtpunkti tüürivad.

Oma lõpliku lähenemise ajal on DART seadistatud saatma Maale foto iga sekundi tagant. Kümme päeva enne kokkupõrget eraldub sondist väike Itaalia kosmoselaev LICIACube, mis lendab sondiga kaasa ja jäädvustab müksehetke.

Sond peaks tabama Dimporphose südamikku kiirusel 24 140 kilomeetrit tunnis, kandes oma kineetilise energia asteroidile üle ja tõugates selle Didymosele ligemale. NASA hinnangul tekitab kokkupõrge füüsikalise plahvatuse, kus ilmaruumi paiskub kuni 100 tonni kive. Plahvatus võib anda asteroidile isegi suurema tõuke kui DART ise.

Euroopa Kosmoseagentuur plaanib aga 2026. aastal alustada oma jätkumissiooniga Hera, et Didymost ja Dimorphost lähemalt uurida. Hera eesmärk on vaadelda DART-i kokkupõrke järelmõju, kaardistada Dimorphos, mõõta selle massi ja uudistada DART-i tekitatud kraatrit.

Kõik sõltub ajast

Selleks, et NASA saaks tulevikus DART-i suguste missioonidega Maale lähenevaid asteroide eemale tõugata, peab agentuur teadma asteroidi teekonda umbes viis kuni kümme aastat varem.

Kosmoselaeva ehitamiseks kulub aastaid ja selle asteroidini viimiseks kuid või omakorda aastaid. Ühtaegu peab sond asteroidi tabama ilmselt aasta või kaks enne, kui selle tee Maa omaga ristub. Väike mükse kosmoselaevalt muudab asteroidi kurssi esialgu vaid pisut. Ajapikku osutub kursimuutus aga piisavaks, et see Maast eemale suunata.

Arvestades, kui oluline on ohtlikke asteroide võimalikult varakult märgata, ehitab NASA uut kosmoseteleskoopi Maalähedaste Objektide Seiraja. Teleskoobiga hakataksegi seirama, ega ükski suurem asteroid Maa läheduses ümber Päikese tiiruta. Agentuur loodab, et teleskoop tuvastab 90 protsenti kõigist enam kui 140-meetrise läbimõõduga asteroididest.