Ööl vastu teisipäeva katsetas NASA võimalust, kuidas ennetada tulevikus asteroidide ohtlikke kokkupõrkeid Maaga. Plaani järgi tabas NASA kosmosesond meie planeedist 11 miljoni kilomeetri kaugusel asuvat asteroidi Dimorphost. Missiooni mõte oli anda kahjutule kosmosekivile piisavalt tugev hoop, et see nihkuks praegusest pisut teistsugusele kursile, vahendab Nature News.

DART-i (Double Asteroid Redirection Test) ehk Kaksikasteroidi ümbersuunamise testi sihtmärgiks oleva asteroidi läbimõõt on ligikaudu 160 meetrit. Johns Hopkinsi Ülikooli rakendusfüüsika labori planeediteadlase Nancy Chaboti sõnul on katse võrreldav sellega, kui keegi rammiks golfikäruga Cheopsi püramiidi.

Missiooni aluseks olev idee pärineb 1998. aasta filmist "Armageddon". Bruce Willise kehastatud tegelane päästab seal Maa läheneva asteroidi käest, puurides asteroidi augu. Nüüd saavad vaatajad sarnasele sündmusele kaasa elada NASA otseülekande vahendusel. Sihtpunktile lähenedes hoiab sondi kaamera fookuses Dimorphost ja selle orbiidil asuvat suuremat asteroidi Didymost.

Kaamera lahutusvõimest jääb esialgu asteroidide eristamiseks vajaka. Piisavalt lähedale jõudes võib eristada aga kahte valgulaiku. Kuni sond Dimorphose poole kihutab, teeb see igal sekundil asteroidisüsteemist pilte ja saadab neid tagasi Maale, kuni asteroidi kivine pind täidab kogu vaatevälja. Ülekanne lõpeb järsult, kui DART-i missioon asteroidi pinda tabab.

Mis juhtub peale kokkupõrget?

Missiooni mõte pole siiski vaid asteroidi sondiga pommitada. DART uurib seda, mis juhtub, kui kanda asteroidile korraga sedavõrd palju kineetilist energiat. Kuna asteroidi ja sondi kiiruste vahe küündib 6,6 km/s, võiks vallanduda sama palju energiat kui paari tonni trotüüli plahvatamisel.  

Ülekande tulemusel võib Dimorphos nii enamiku energiast seda summutavalt neelata kui ka kohati tükkideks puruneda. Tulemus sõltub asteroidi koostisest: kas tegu on ühe suure kivitükiga või hoopis kuhja lõdvalt seotud kosmosekivikestega. Kumb stsenaarium tõeks saab, selgub otseülekandes.

Teadlased näevad kokkupõrke järelmeid kokkupõrkest mööda lendava teise kosmoselaeva pardakaamera abil. Jälgimiseks kasutatakse Itaalia sondi LICIACube, mis läbib süsteemi DART-i sabas ja vihiseb Dimorphosest mööda kolm minutit peale kokkupõrget. Selle kaamerad pildistavad sündmuspaika nii tabamuse eel kui ka järel. 

LICIACube võiks näha muu hulgas seda, mis DART-i sondist järele jääb, kui just kokkupõrke tulemusel tekkiv tolmupilv kuubiku vaadet ei hägusta. Itaalia kosmoseagentuuri sondi projektijuhi Simone Pirrotta sõnul peaksid kõige põnevamad LICIACube'i tehtud kaadrid olema kättesaadavad juba 24 tundi peale kokkupõrget.

Kui Dimorphos enamiku DART-i kineetilist energiat neelab, ei pruugi selle tabamus Alicante Ülikooli planeediteadlase Adriano Campo Bagatini sõnul endast isegi kraatrit maha jätta. 

Kas õnnestus?

Kas Dimorphose katset saab lugeda õnnestunuks, oskavad teadlased kindlalt öelda alles mitme päeva või isegi nädala pärast. Eesmärk on Dimorphose orbiiti kitsamaks nügida. Õnnestumise korral kuluks Dimorphosel 10–15 minutit vähem aega, et teha tiir ümber oma suurema naabri Didymose. 

Kuivõrd Dimorphose orbiit muutus, näevad teadlased süsteemi Maalt teleskoobiga vaadeldes. Nad peavad selleks jälgima, kuidas Dimorphos Didymost varjutab ja vastupidi. Kokkupõrke tulemusi  vaadeldakse lisaks paljudele maapealsetele observatooriumitele ka Hubble'i ja James Webbi kosmoseteleskoobiga.

Kui Dimorphose orbiit muutub, on seda ilmselt näha hiljemalt 1. või 2. oktoobri paiku. Nähtavus sõltub sellest, kui kiiresti hajub kokkupõrkest üles kerkinud tolmupilv.

Järgmine võimalus Dimorphost vahetult vaadelda tekib alles 2027. aastal, kui kokkupõrkepaika külastab Euroopa Kosmoseagentuuri missioon Hera.

Dimorphos ja Didymos ei ohusta Maad ei enne ega pärast katset. NASA eesmärk on lihtsalt mõista, kas nad üldse suudaks Dimorphose-suuruse kosmosekivi orbiiti väärata, kui see kunagi Maad peaks ohustama.