Ligi aasta varem teele saadetud pool tonni kaaluv uurimisaparaat DART tabas Dimorphost möödunud aasta 26. septembril. Kokkupõrke eel ja järel jälgisid keha lähiümbrust kümned teleskoobid. Täiendavad pildid tegi ka sondi jälitanud kuupsatelliit. Kuigi juba paar nädalat hiljem oli selge, et Dimorphose ja selle paarisasteroidi Didymose liikumine muutus märkimisväärselt, võttis andmete täielik analüüs aega.

Nüüd avaldatud viiest tööst selgub muu hulgas, milline asteroid täpselt välja nägi ja sellega kokkupõrke järel juhtus. Tulemustest selgus, et Dimorphosel võttis pommituse järel Didymose ümber tiiru tegemine aega 33 minuti võrra vähem. Viimane vihjab, et keha kujutas endas pigem üksteisega suhteliselt lõdvalt seotud kivi- ja tolmuhunnikut. Kui tegu oleks olnud tervikuna ühest tükist koosneva asteroidiga, oleks arvutuste kohaselt vähenenud tiirlemisperiood vaid seitse minutit.

Asteroidi ülesehitus võimaldas asteroidi suhtes 6,6 kilomeetrit sekundis tuisanud sondi kantavat impulsimomenti aga kergemini edasi anda. Liiatigi tabas analüüsi kohaselt DART asteroidi 25 meetri kaugusel selle keskpunktist. Nõnda paiskus pommituse mõjul ilmaruumi ligikaudu 1000 tonni ainet. Kuna igal mõjul on vastastikmõju, mõjutas see ka asteroidi liikumist. Piltlikult saab võrrelda seda väikese rakettmootoriga.

Muutuse ulatuse põhjal on seeläbi nüüd teadlased veendunud, et sedasorti asteroide piisavalt vara märgates saab neid tõrjuda isegi võrdlemisi väikeste, suuruselt golfikäruga võrreldavate sondidega, kui need liiguvad kosmilistel kiirustel. NASA oleks lugenud ligi 300 miljonit eurot maksnud missiooni edukaks juba juhul, kui asteroidi tiirlemisperiood oleks vähenenud vaid 72 sekundit.

Lisaks praegu ilmunud töödele kavatsevad astronoomid lähitulevikus avaldada täiendavaid töid, mis võtavad luubi alla asteroidi keemilise koostise ja struktuurilise terviklikkuse. Ühtlasi plaanib Euroopa Kosmoseagentuur saata 2024. aastal asteroidisüsteemi uurima veel ühe sondi Hera. Viimasega loodab astronoomide kogukond 2026. aasta paiku muu hulgas aimu saada, kas kokkupõrge pani Dimorphose ka uuesti ümber oma telje pöörlema.

Uurimused ilmusid ajakirjas Nature (1; 2; 3; 4; 5).