Tähesüsteem, milles ta võimalikult tiirleb, ei ole kõige tavalisemate killast. Selle üks komponent on kas neutrontäht või must auk, teine Päikesest paarkümmend korda suurema massiga täht. Kolmas võimalik komponent on planeedikandidaat, mille jälile jõudsid teadlased niinimetatud varjutusmeetodil.

Kui tavaliselt tehakse selle meetodi rakendamisel vaatlusi nähtava valguse lainepikkustel, siis nüüd vaadeldi NASA orbitaalobservatooriumi Chandra pardalt hoopis röntgenikiirte varjutust.

Neutrontäht või must auk tõmbab oma kaaslastähelt gaasi endasse, neutrontähe või musta augu läheduses läheb gaas ülikuumaks ja kiirgab röntgenikiiri.

Kuna aga kiirgav piirkond on väike, võib juhtuda, et kui süsteemis on planeet, liigub see Maa poolt vaadates mõnikord selle piirkonna eest läbi. Siis ei ole kiirgust mõnda aega näha ja just sellega võimalik planeet endast meie astronoomidele märku annabki.

Rosanne Di Stefano Harvardi Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et röntgenikiirguse signaal kadus täiesti umbes kolmeks tunniks.

Kui tegu on planeediga, siis tundub ta olevat umbes Saturni-suurune, kuid tiirutab neutrontähest või mustast august umbes kaks korda kaugemal kui Saturn Päikesest.

Parema selguse saamiseks tuleks teha veel vaatlusi, kuid nendega tuleb oodata, sest järgmine kord varjutab võimalik planeet röntgenikiirgust arvatavasti umbes 70 aasta pärast.

Teadlased peavad siiski juba praegu väga tõenäoliseks, et nad on avastanud planeedi, sest varjutuse kulu iseärasused viitasid just pigem planeeditaolisele kehale kui näiteks gaasi- või tolmupilvele.

Di Stefano ja ta kaaslased otsisid röntgenikiirte varjutusi kolmest Linnutee-välisest galaktikast, kokku enam kui kahesajast kiirgusallikast. Ainsaks avastatud planeedikandidaadiks osutus siiski vaid see üksainus, galaktikast M51.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.