Erki Tammiksaar ja Külli Kangur Eesti Maaülikoolist võtsid aluseks kõik saadaolevad Peipsi järve kalaliikide arvukust ning liigilist koosseisu peegeldavad andmekogud. Neist esimene koostati juba 1851–1852. aastal.

Nimekale Tartus elanud loodusteadlasele Karl Ernst von Baerile anti toona ülesanne hinnata järve kalavarusid ja töötada saadud tulemuste põhjal välja juhised jätkusuutlikuks kalapüügiks järve mõlemal kaldal. Sarnaselt 1913. aastal korraldatud ekspeditsiooni käigus kogutud andmetele vajusid need hiljem aastakümneteks unustuse hõlma ja lõpetasid Peterburi arhiivis.

"Vanu andmeid ei saa alahinnata. Saadud saagid ei näita meile mitte ainult varude suurust, vaid kaudselt ka seda, milline oli tol ajal järve ökosüsteem ja selle tervis," selgitas Kangur. Baeri saadud tulemusi praeguste kutselise kalapüügi andmetega võrreldes selgub, et kui 1850. aastatel püüti aastas ühe hektari kohta 65 kilogrammi kala, siis praeguseks on langenud see 15 kilogrammini. Ärilistel eesmärkidel on muutunud kalapüük seetõttu mitmel pool vähetulusaks.

Viimase saja aasta jooksul pole teadaolevalt Peipsist täielikult ära kadunud ükski kalaliik. Baeri ajal väga haruldane abakala kadus järvest tõenäoliselt varem. "Me ei saa rääkida otseselt Peipsi allakäigust, vaid selle teisenemisest – kalakoosluse struktuuri muutumisest," sõnas Kangur.

Suuremad muutused leidsid aset juba 1930. aastatel, mida on seostatud veetaseme järsu alanemisega. Keskmiselt püüti sel kümnendil hektari kohta kala 33 kilogrammi. Järv muutus kiiresti vähe- või kesktoitelisest eutroofseks. "Mitu korda suurem vetikate biomass tekitas muutusi terves ökosüsteemis, öist hapnikupuudust, kalade suremist jne," laiendas vanemteadur. Juba kord üle kriitilise piiri minnes on endise olukorra täielik taastamine raske.

Eeskätt on läinud kõige kehvemini külmaveelistel kaladel, nagu Peipsi siial, rääbisel, lutsul ja tindil. "Nad nõuavad suhteliselt puhast hapnikurikast vett. Kui vee temperatuur on juba pikalt üle 20 °C, hakkab tindi arvukus vähenema ja see on ka viimastel aastatel väga tugevalt kõikunud," sõnas Kangur.

Vahepeal veidi taastuda jõudnud rääbise asurkonda räsivad kuumalainete ajal suvised vetikaõitsengud. Jääkatte puudumisel jääb nende mari tormide meelevalda, langeb eelmise aasta vetikaplöga sisse ja sureb. Arvukuse taastumist soosib samas liikide lühike eluiga, mis on näiteks tindil 1–2 ja rääbisel 4–5 aastat.

Mitmetahuline probleem
Järve seisundit muudavad kehvemaks mitu probleemi, mis võimendavad üksteise mõju. Kuigi Eesti poolel on punktreostusallikad sisuliselt kadunud, jõuab põldudelt järve endiselt lämmastikku ja fosforit. Uusi reoveepuhasteid on rajatud ka Vene poolel, kuid eelnevate aastakümnete jooksul Velikaja jõe suudme setetesse kuhjunud toitained lähevad kergesti uuesti ringlusse.

Kliimamuutuste mõjul kasvab nii pinnavee keskmise temperatuur kui ka kuumalainete esinemissagedus ja intensiivsus. Sama võib näha mitmetes teistes Põhja-Euroopa suuremates järvedes. Peipsi järves on aga selle sügavuse tõttu kaladel kuuma ilmaga vähem võimalusi varju otsida.

Utreeritult võib muunduda Peipsi kuumalainete ajal nõnda leigeks vetika- ja kalasupiks. Soojas vees lahustuvad gaasid kehvemini, vee hapnikusisaldus väheneb ja mõnede sinivetikate elutegevuse käigus vallanduvad kaladele kahjulikud mürkained.

"Kliimamuutused ja eutrofeerumine töötavad samas suunas, üks suurendab seejuures teise mõju. Kliimat me kohe ja vahetult mõjutada ei saa. Ainus, mida me saame teha, on töötada kõiki võimalusi kasutades selle nimel, et väliskoormus väheneks. Ainult nii on võimalik praegust seisundit kasvõi säilitada. Selleks tuleb kogu aeg väga tugevalt tegutseda," sõnas Külli Kangur.

Mõru lohutusena saab teiste uuringute põhjal öelda, et mitmetes teistes põhjapoolkera suuremates järvedes on olukord veelgi hullem.

Jätkusuutliku kalanduse puhul ei saa jätta mainimata röövpüüki. "Kui meenutada, et isegi Baeri ajal ei rakendunud tegelikkuses kõik seatud piirangud, pole inimeste olemus väga palju muutunud. Lõputult aga Peipsil kala püüda ei saa – kõigile soovijatele seda lihtsalt ei jätku," laiendas vanemteadur.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Great Lakes Research.