Sagenevad kuumalained ja kliimamuutuse mõjul soojenevad veed muudavad magevee kalakooslusi kõikjal maailmas. Eriti hästi on see näha suures madalas Peipsi järves, kuna need soosivad soojaveeliike, nagu koha või latikat, ja pärsivad jahedat vett eelistavate liikide, näiteks rääbise, peipsi siia ja lutsu ellujäämist, kirjutab Eesti Maaülikooli vanemteadur Külli Kangur.

Eesti Maaülikooli ja Kanada Briti Columbia Ülikooli (UBC) teadlaste hiljutisest uuringust selgus, et Peipsi kalakoosluses toimus oluline muutus 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Nihe langes kokku piirkondliku kliimarežiimi registreeritud nihkega Euroopas, sealhulgas Eestis.

Selle tõestamiseks kasutasime "saagi keskmist temperatuuri" (mean temperature of catch, MTC) indeksit. Indeksi väärtuse arvutamiseks võtsime aluseks veekogust püütud kalaliikide eelistatud temperatuuri ja nende saagi suuruse liikide kaupa aastatel 1931–2019. Leidsime, et kuni 1986. aastani võnkus saagi keskmise temperatuuri aegrida umbes 14,5 °C juures. Seevastu 1987. aastast alates kasvas see tugevalt – 0,85 °C kümnendi kohta.

Ainulaadne uuring

Tegu on esimese korraga, kui saagi keskmise temperatuuri ideed rakendati magevee kalaliikidele. Seni on teadlased seda korduvalt edukalt kasutatud selleks, et näidata üleilmsete kliimamuutuste mõju suurtele mereökosüsteemidele.

Peipsi uuring näitab, et lühemad soojenemis- ja jahtumisperioodid enne 1980. aastate lõppu peegeldusid järve kalakoosluse koosseisus ja seega ka saagi keskmise temperatuuri indeksi väärtustes. Indeksi tõusu tõttu alates 1980. aastate lõpust sarnaneb saagi keskmise temperatuuri aegrida tervikuna hokikepile, mida on näinud teadlased varem globaalse soojenemise uuringutes.

Suurte madalate järvede, sh Peipsi järve kalakooslused reageerivad tavaliselt pigem lühiajalistele äärmuslikele ilmastikunähtustele, nagu kuumalained või ebapüsiv jääkate, mitte niivõrd keskmise veetemperatuuri aeglasele tõusule.

Seega peegeldab saagi keskmise temperatuuri indeks 1980. aastate lõpus registreeritud järsku veetemperatuuri tõusu, mis oli seotud rääbisepopulatsiooni hääbumisega. Kümnendi lõppu jäänud 1988. aasta kuuma suvega kaasnes tugev sinivetikaõitseng ja ulatuslik kalade suremine. Sellele järgnenud ebapüsiv jääkate ja varajane jääminek 1989. ja 1990. aastal viis rääbise kadumiseni töönduslikest kalasaakidest 1991. aastal.

Need sündmused määrasid Peipsis saagi keskmise temperatuuri tõusutrendi 0,85 °C kümnendi kohta. See on tugevam indeksi suundumustest, mida on nähtud maailma suurte mereökosüsteemide puhul – 0,19 °C kümnendi kohta. Näitaja ületab isegi Ida-Hiina ja Kollase mere indeksit väärtust – 0,55 °C kümnendi kohta, nagu selgus käesoleva uuringu kaasautori Daniel Pauly, UBC ookeanide ja kalanduse instituudi juhtivteaduri, varasematest kaastöödest.

Järsk langus

Nimetatud leiud on üks põhjus, miks on vähenenud töönduslik püük Peipsil, Euroopa suuruselt neljandal järvel, 33 kilogrammilt hektari kohta 1930. aastatel 15 kilogrammini hektari kohta 2010. aastatel. Samuti näitavad uuringu tulemused Peipsi järvel, et saagi keskmise temperatuuri indeksit saab edukalt kasutada ka magevee ökosüsteemide haavatavuse võrdlemiseks üleilmsete muutuste suhtes. Isegi kui seni on rakendatud seda ainult mereökosüsteemide puhul.

Kalakoosluse pikaajaline aegrida aitab hinnata erinevate veeökosüsteemide tundlikkust üleilmsete kliimamuutuste suhtes. Saagi keskmise temperatuuri indeks näitab, kuidas terve kalakooslus piirkonnas reageerib mitmesugustele veetemperatuuri näitajatele ja võib mõnel juhul olla parem soojenemise indikaator kui temperatuur ise.

Ühe seletusena iseloomustavad Eesti kliimatingimusi suured ruumilised ja ajalised kõikumised. Nagu kirjutas kolleegidega juba klimatoloog Jaak Jaagus, kujutab aga merelise ja mandrilise kliimasüsteemi piirialal asumine märkimisväärset väljakutset, kui tahame tuvastada suundumusi ning režiimimuutusi kliimas, hüdroloogilistes ja ökoloogilistes muutujates.

Artikkel ilmus ajakirjas Environmental Biology of Fishes.