Plastireostus on üha kasvav üleilmne keskkonnaprobleem, mille piiramiseks otsitakse lahendusi ka Eestis. Igal aastal tekib Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni 2022. aasta andmetel maailmas umbes 400 miljonit tonni plastijäätmeid ja see kogus järjest suureneb. Suur osa sellest jõuab loodusesse, kahjustades elustikku, ökosüsteemide toimimist ja lõpuks inimest ennast. Mikroplasti, pisikesi plastikilde ja -kiudusid, mille mõõtmed pole suuremad kui viis millimeetrit rõivastelt, pakenditelt ja muudelt toodetelt leitakse nii maismaalt, õhust kui ka veest, kirjutab Eesti Maaülikool vanemteadur Külli Kangur.

Rohkem on teavet plasti mõjust merekeskkonnale, mikroplastiku uuringuid magevetes on siiani vähe. Võrdlev uuring plastijäätmete leviku kohta maailma järvedes siiani puudus. Mikroplasti leviku hindamist mageveekogudes on takistanud võrreldavate andmete puudumine, kuna siiani pole kasutatud ühtset standardiseeritud metoodikat. 

Ainulaadne andmekogu

Esimese põhjaliku pildi maailma järvede mikroplastireostusest annab hiljutine järvede ökoloogiliste vaatluste üleilmse võrgustiku (GLEON) varasematest omalaadsetest põhjapanevam koostööprojekt. Selle uuringu ainulaadsus ja uudsus seisneb mikroplastiku proovivõtu ja analüüsi meetodite ranges standardiseerimises. 23 riigi, sh Eesti teadlased võtsid ühetaoliste planktonivõrkudega traalides kindla mahuga proovid 38 järve ja veehoidla pinnaveest, millest igaühel olid erinevad keskkonnatingimused.

Lisaks töödeldi kõiki proove ühes ja samas Itaalias asuva Milano-Bicocca Ülikooli laboris. See võimaldas luua unikaalse võrreldava andmekogu mikroplasti leviku kohta järvedes ja veehoidlates kuuel mandril ning erineva kliima, maakasutuse tüübi ja asustustihedusega piirkondades. Need andmed on aluseks mikroplasti ja inimtegevuse mõju mõistmiseks järvedele ja veehoidlatele kogu maailmas.

Koostöö paljastab plastireostuse ulatuse

Hämmastav on uuringust selgunud fakt, et mikroplasti leidub järvedes ja veehoidlates kõikjal maailmas, isegi inimasustusest kaugel ja mägistes kohtades. Näiteks leiti mikroplasti suurel hulgal Põhja-Ameerikas Sierra Nevada mäestikus ligi 2000 meetri kõrgusel asuvas Tahoe järves. Plastijäätmete leidumine kõikides uuritud kohtades viitab sellele, et mikroplastik koguneb järvedes ja nendel ökosüsteemidel on võtmeroll plastireostustsüklis. 

Uuringust tuli välja oluline seos inimtegevuse ja plastisaaste vahel. Mikroplastiku kontsentratsioonid olid eri järvedes väga erinevad. Kuid kahte tüüpi järved on mikroplastireostuse suhtes eriti vastuvõtlikud. 

Esiteks need, mis asuvad tihedalt asustatud ja linnastunud piirkondades, kus inimtegevus on intensiivne. Näiteks ületas Šveitsi-Itaalia piiril asuvate Lugano ja Maggiore järve pinnaveest kogutud proovides mikroplasti kontsentratsioon - üle 10 mikroplasti killu kuupmeetri kohta - isegi ookeani ujuvates prügisaartes tuvastatut. Nende järvede ümbruses elab alaliselt palju inimesi ja piirkonda väisab igal aastal tuhandeid turiste.

Inimtegevuse intensiivsuse seos mikroplasti kontsentratsiooniga järvedes on ilmne. Samal ajal on paljude järvede vesi oluline joogiveeallikas. Veepuhastustehnoloogiate arendamisel pole jõutud sinnamaani, et osataks kogu plastisaastet kinni püüda ja ohutuks teha. Seega mikroplastisaaste jõuab joogiveega inimesteni kahjustades nende tervist. See ohustab ka vee-elustikku ja toiduahelaid.

Teiseks on mikroplastireostuse suhtes vastuvõtlikumad suured järved, sh Peipsi, Euroopa suurim piiriülene järv. Suurjärvedel on ulatuslikud valgalad ja suured vee sissevoolud ning plastireostusel on palju teid laialt alalt järve jõudmiseks. Need järved on mikroplasti koondumiskohad, sest vesi viibib neis järvedes pikka aega. Peipsis ligi kaks aastat, mõnes suures järves isegi aastakümneid.

Suurjärvedes on maailma kasutatavatest vedelas olekus mageveevarudest põhiosa, ligi 80 protsenti. Mikroplasti jõudmist nendesse inimtegevuse keskmes olevatesse järvedesse tuleb enam kontrollida ja püüda ära hoida.

Erinev mikroplasti signatuur

Mikroplastireostuse olemus, selle päritolu, suurus, kuju ja keemiline koostis on järveti erinev. Kõige rohkem leidus proovides aga polüestrikiude, lisaks polüpropüleeni ja polüetüleeni. Inimeste rõivavalikus on üha enam sünteetilisi riideid, neist suur osa polüestrist, mille osakesed nagu näha jõuavad veesüsteemidesse. Suur osa meie riideid sisaldavad mitmesuguseid kunstkiudusid, mis riiete pesemisel satuvad pesuvette. Nii on kindlaks tehtud, et kuue kilogrammi riideesemete pesemisel jõuab ühe pesemistsükli jooksul pesuvette ligi miljon mikroplasti kiudu.

Mikroplasti pikaajalisest mõjust inimeste tervisele ja looduslike ökosüsteemide toimimisele ei teata veel palju, sest plastireostus on inimkonna ajaloos üsna uus nähtus. Teadlased ja insenerid püüavad leida pingsalt uusi veepuhastusviise ja -tehnoloogiaid, et mikroplast ei jõuaks loodusesse ja inimorganismi.

Uuringu kõike tähtsam tõdemus on aga see, et maailmas pole mikroplastikust puutumatuid järvi ja pisimad plastiosakesed jõuavad kõikjale, ka kõige kaugematesse paikadesse. Järvedel on plastitsüklis võtmekoht ohutu, puhta ja tervisliku keskkonna hoidmisel.

Uuringu plastijäätmetest järvedes algatas ülemaailmse võrgustiku (The Global Lake Ecological Observatory Network, GLEON) raames Dr. Veronica Nava Milano-Bicocca Ülikoolist. Artikkel Nava, V. et al. 2023 ja see ilmus ajakirjas Nature.