"Ain Kallis ütles, et tegu on viimase 50 aasta kõige ekstreemsemate temperatuuridega. Kui sellised asjad hakkavad korduma, siis on tulevik muidugi tume vähemalt nende Peipsi kalade jaoks, kes on külmalembesed," viitas Tartu Ülikooli Peipsi kalanduse töörühma juhataja Väino Vaino. Viimati surid Peipsi kalad tema mäletamist mööda massiliselt 2000.– 2001. aastal.

Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse teadur Lea Tuvikene nentis, et olukorra tõsidust on vara hinnata. Teadlased pole jõudnud teha veel järvel täpseid vaatlusi. Ühismeedias ja ajakirjanduses levivate piltide põhjal surevad kalad eeskätt madalama veetasemega aladel. Järve põhjakaldal kalade massilisele hukule viitavaid märke veel nähtud pole.

Kalade massihuku saaks kirjutada eeskätt kolmele teguri arvele – järves on tekkinud hapnikuvaegus, veeõitsenguga satub vette mürgiseid ühendeid ja samal ajal on kasvanud vees ammoniaagi sisaldus. "Peipsis elavad kalad võivad olla küll äärmuslike ilmaoludega suhteliselt hästi kohastunud, aga kui nad korralikult ammoniaaki eritada ei saa, hakkavad nad surema," selgitas Tuvikene.

Varasematele kogemustele toetudes surevad teaduri hinnangul praegu eeskätt maimud ja väiksemad kalad, kellel hapnikurikkama vee ja jõesuudmete otsimiseks energiat ei jätku.

Kuumalaine vastu ei saa

Kuumalaine tõttu kerkinud veetemperatuuri mõju aitab tavaliselt leevendada tuul, kuid viimasel ajal on nappinud ka seda. "Vesi ei segune korralikult ja hakkab kihistuma. Põhja lähedal tekib hapnikupuudus võrdlemisi kohe," märkis Elor Sepp, Tartu Ülikooli ihtüoloogia ja kalanduse nooremteadur.

Tuulevaikse ilmaga arenevad kiiresti ka vetikad, mis kalade hukule veelgi hoogu annab. Kuigi päeval võib tekkida vetikate mõjul hapniku üleküllus, tarbivad vetikad selle öösel ise ära. Soojas vees lahustuvad gaasid kehvemini, misläbi on hapnikupuudus selle võrra kergem tekkima.

Mõnede sinivetikate elutegevuse käigus vallanduvad lisaks kaladele kahjulikud mürkained. Lisaks konkureerivad kaladega hapniku pärast järvepõhja vajuvat surnud vetikamassi lagundavad bakterid.

Kalade olukorra parandamiseks midagi kohe ja praegu teha ei saa. Vett segavat ja hapnikuga rikastavat tiivikut järve põhja käima panna ei anna. Samas annab kiirendada kalastiku taastumist. "Kalade huku mõju saab minimeerida suvise mõrrapüügi lõpetamisega või püüda kala viisil, et protsessi ei võimendataks," sõnas Vaino.

Pikem vaade

Pikas plaanis võiks vähendada järve jõudvate toitainete hulka. Imerohtu selles aga näha ei tuleks. "Peipsi järve seisund on selles osas näiteks suurplanktoni põhjal paranenud, kuid veeõitsengut põhjustavad vetikad on vähenõudlikud. Neil pole väga palju valgust ega toitaineid vaja," viitas Tuvikene.

Kliimaprognoose vaadates võib seetõttu kalade massihukud muutuda temperatuuritõusu tõttu sagedasemaks isegi juhul, kui järve vesi muutub praegusest oluliselt puhtamaks.

Kalastiku kuumalainest taastumine sõltub eeskätt järgnevate aastate ilmast. Tindi puhul võttis see viimasel korral kümmekond aastat. "Praegu olid kolm eelnevat aastat väga jaheda suvega ja need olid tindile, rääbisele, siiale väga sobivad ja sellega nende varu tasapisi taastus. Kuid kui see ja ka järgmine on väga soe, siis võtab see kõik palju kauem," lisas Väino Vaino. Samas soosib kalastiku taastumist Peipsi kalaliikide lühike eluiga, mis on näiteks tindil 1–2 ja rääbisel 4–5 aastat.

Kui kaua ebatavaline olukord veel kestab, Lea Tuvikene ennustada ei söandanud. "See sõltub juba ilmast. Me võtame tavaliselt proove kuu keskpaigas ja teame siis paremini, mis toimub," lisas teadur.

Peipsiääre valla elanikud koristasid teisipäeval ja kolmapäeval avalikust rannast mitu tonni kaldale uhtunud surnud kalu.

"Ranna alaossa paar tonni jäi alles veel. Õnneks olid abis Kallaste linnaelanikud, vabatahlikud, kes aitasid seda kokku korjata. Me oleme käinud vaatamas Varnjas, Kolkjas, Kodavere all - igal pool on ikkagi see kala rannas," rääkis Peipsiääre valla abivallavanem Peeter Kiuru "Aktuaalsele kaamerale".