Teadlane selgitab, miks on vaja järvi kaardistada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Rene Kundla/ERR

Eesti 1500 looduslikku järve, millest 90 seisundit peab seirama. Järvede ökoloogiline seisund on meile teada, kuid enamiku kohta puuduvad sügavuskaardid, tõdeb Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi teadur Egert Vandel.

Järve kui ökosüsteemi kirjeldamiseks on üheks vahendiks sügavuskaart. Detailsete sügavuskaartide kaudu on võimalik välja arvutada järvenõo kirjeldavaid parameetreid. Näiteks keskmine sügavus, veepeegli pindala, maht jne.

Selleks, et veekogu ratsionaalselt majandada, on vaja teada veemassi jaotust ja põhjareljeefi, mis omakorda mõjutavad vee temperatuuri, toitainete ja gaaside jaotust ning seeläbi ka elustikku ja kogu ökosüsteemi funktsioneerimist.

Kuigi Eesti järvi on mõõdistatud üle sajandi, eriti põhjalikult uuriti järvi eelmise sajandi keskpaigas, puuduvad siiani enamike järvede kohta sügavuskaardid. Sügavuskaardid on kohati puudu, kuna paljud varasemad mõõdistused ei ole avaldatud ega digiteeritud ja need on siiani üldsusele kättesaamatud. Samuti ei pruugi olemasolevad varasemalt mõõdistatud sügavusandmed alati olla väga usaldusväärsed.

Ebakõla tänapäevaste ja ajalooliste mõõdistustulemuste vahel tuleneb peamiselt metoodilistest erinevustest. Veel eelmise sajandi teisel poolel toimus sügavuse mõõtmine 2,5 kilogrammi raskuse "pommiga" või mõõtevaiaga, mille puhul ei olnud teada, kui sügavale settesse mõõteriistad tungisid.

Tänapäeval kasutatakse sügavusmõõdistamisel sonareid, mis on oluliselt tundlikumad ja tuvastavad sügavuse otse settepinnalt. Kaasaegsed tehnoloogiad ja metoodikad võimaldavad järvede täppiskaardistamisi, mis annavad oluliselt kvaliteetsemaid ja detailsemaid tulemusi.

Saadud andmed loovad hea aluse võrdlemaks hetkeseisu nii tulevaste seiretega kui ka juba varem tehtud järvede kaardistustega. Samuti saab digitaalsete kaardikihtidega läbi mängida stsenaariume veetasemete muutuste kohta, mis on tingitud, kas otsesest inimmõjust või klimaatiliste tingimuste muutustest. Saadud tulemused võimaldavad prognoosida kaasnevaid muutusi järve ökosüsteemis ja kohanemist nende tingimustega.

2019. aasta sügisel tehti algust Eesti pinnaveekogumite hulka kuuluvate järvede sügavusmõõdistamisega. Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse teadurid viisid läbi kümne Eesti väikejärve (Endla järve, Pühajärve, Rõuge Suurjärve, Suurlahe, Uljaste järve, Viitna Pikkjärve, Ähijärve, Kooru järve, Äntu Sinijärve ja Tõhela järve) sügavuskaardistamise.

Selleks loodi sügavuskaardid ja arvutati morfomeetrilised näitajad. Võimaluse korral võrreldi tulemusi varasemate mõõdistuste ja sügavuskaartidega, tuvastamaks muutusi järvede veetasemetes. Näiteks Endla ja Tõhela järves kajastuvad inimese tekitatud veetasemete muutused hästi nende järvede välisilmes: alanenud veetaseme perioodil hakkasid madalamad järveosad maastuma ehk maaks muutuma, mis aga ei ole pärast veetaseme taastumist peatunud.

Õnneks aga ei ole ajahammas Rõuge Suurjärvele peale hakanud. Tegemist on siiani Eesti sügavaima järvega ulatudes kuni 38 meetri sügavuseni, täpsemalt 37,97 meetrit.

Toimetaja: Indrek Ojamets

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: