Eesti järvedest paiskub CO2 õhku mõõdukal hulgal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uuritud järvedest osutus kõige suuremaks Pühajärve kaldaalalt mõõdetud emissioon.
Uuritud järvedest osutus kõige suuremaks Pühajärve kaldaalalt mõõdetud emissioon. Autor/allikas: Martin Dremljuga

Võrreldes maailma teiste järvedega õhkub Eesti järvedest süsihappegaasi atmosfääri keskmisel määral, selgub hiljuti ilmunud uurimusest. Kasvuhoonegaasi sidumise nimel nende aineringe kallale minemiseks pole mingit põhjust.

"See ei ole see, mida peaksime tegema. Tegemist on normaalse loodusliku emissiooniga. Enamike Eesti järvede seisund läheb üha paremaks. Kuni see jätkub, ei peaks me Eesti järvede aineringlusesse sekkuma," sõnas Eva-Ingrid Rõõm, Eesti Maaülikooli vanemteadur ja uurimuse kaasautor.

Põuastel suvedel võib alaneda järvede veetase sedavõrd palju, et jätab kuivaks kaldalähedased põhjasetted. Lagunev muda võib muutuda täiendavaks CO2 allikaks. Ajakirjas Nature ilmunud töö raames mõõtsid 24 töörühma üle kogu maailma süsihappegaasi emissioone 196 kuivenenud siseveekogu osal.

Eestis uuriti teadustöö raames kümne järve aeg-ajalt kuivaks jäävaid kaldaalasid, mis esindasid igat Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi raames esindatud järvetüüpi. III tüüpi järvi kaasati valimisse kolm, et hinnata tüübisisest muutlikkust. Laias laastus eristab erinevaid järvetüüpe eri karbonaatide, näiteks kaltsiumkarbonaadi sisaldus. Kuigi proovides mõõdetakse muidki aineid, on kasvuhoonegaaside seisukohalt olulised just karbonaadid.

Uuritud järvedest osutus kõige suuremaks Pühajärve kaldaalalt mõõdetud emissioon. Kõrge oli see ka Verevi ja Pangodi järve ning V ja VIII tüüpi esindava Nohipalo Valgõjärve ja Vööla mere kaldaalal. "Rannikujärved on osaliselt meretoitelised ning nende toitainete sisaldus ja soolsus on oluliselt kõrgemad kui siseveekogudel," selgitas Rõõm. Eesti suurimate järvede, Peipsi järve ja Võrtsjärve süsihappegaasi heitmed olid tagasihoidlikumad.

Kõigi projektis mõõdetud Eesti järve kaldaalade süsihappegaasi emisioonid jäid vahemikku -27 kuni 2968 mmol CO2 ruutmeetri kohta päevas. Eesti järvede süsinikuheitmed jäid vahemikku 2–810 mmol CO2 ruutmeetri kohta päevas. Eesti mõõtmistulemused sobitusid seega skaala keskossa.

Emiteerijast sidujaks
Teatud tingimustel võivad muutuda järved süsihappegaasi sidujaks. Selleks peab tõusma nende pH tase üle 8,5–8,7 ehk need olema üsna aluselised. "Kõrgema pH taseme korral hakkab kaltsiumkarbonaat välja sadenema ja tekib järvelubi. Seda võib näha suvel, kui veetaimede varte ümber tekivad valged randid," laiendas Rõõm. Suurima emissiooniga III tüüpi järvedes on pH tase tavaliselt üle 7.

Teine võimalus seostub tavaliselt jää sulamisele järgneva väga kiire planktoni biomassi kasvuga. Lisaks Peipsi- ja Võrtsjärvele juhtub see veel kindlasti II, III tüüpi ja mõningatel juhtudel ehk ka I ja V tüüpi järvedes. Tavaliselt lõpeb planktoni kiire kasv juba mai lõpus või juuni alguses ehk kokkuvõtlikult paiskub enamikest Eesti järvedest atmosfääri siiski rohkem CO2, kui selles neeldub.

"Kui Peipsi järv aga aastaringselt ära uurida, võib selguda, et summa summarum see siiski CO2 neelab. Nägime seda veel septembri esimeses kolmandikus. Peipsi järve suurusega arvestades võib selguda, et Eesti järved kokku süsinikdioksiidi neelav süsteem. See oleks hea uudis," lisas vanemteadur.

Paraku on järved samal ajal metaani allikad. Mida rohkem on põhjasetetes orgaanilist ainet, seda rohkem gaasi tekib. Protsess on tugevalt seotud tugevalt temperatuuriga. Kõrgemal temperatuuril tekib metaani rohkem. Seejuures on metaan süsihappegaasist 28–34 korda mõjusam kasvuhoonegaas. Hoolimata väiksemast heitmete üldkogusest, on mõju suurus seetõttu sarnane või isegi suurem kui CO2-l.

Kuigi töö ei anna Eesti kontekstis vihjeid seotava süsihappegaasi koguse kasvatamiseks, on vanemteaduri sõnul üleilmse ülevaate koostamine tähtis. "Kõige olulisemana võimaldab see hinnata täpselt Eesti järvede kasvuhoonegaaside emissioone. Neid omakorda saab anda globaalsete hinnangute andmisel," sõnas Eva-Ingrid Rõõm.

Siseveekogud moodustavad pindalalt maismaast vaid umbes ühe protsendi. Sellele vaatamata on nendest õhkuvate süsinikuheitmete hulk võrreldav maailmamere seotava süsinikuhulgaga.

Siseveekogude emission on ligikaudu 1,4–2,1 petagrammi aastas, ookeanid seovad aastas umbes 2,5 petagrammi süsinikku. Inimtekkeliselt satub süsinikku taastumatute maavarade kasutamise läbi atmosfääri ligi neli korda rohkem.

"Projekti tulemustest saime teada, et kuivaks jäänud järvealade süsihappegaasi heitkogused mõjutavad oluliselt kogu uuritava ökosüsteemi süsinikuringet ja on seni olnud tugevalt alahinnatud," lisas Alo Laas, uurimuse kaasautor ja Eesti Maaülikooli vanemteadur.

Saadud tulemuste arvestamine suurendaks tänaseid siseveekogude süsiniku koguemissiooni hinnanguid umbes kuus protsenti ehk aastas 0,12 petagrammi võrra.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: