NASA vaatlustele tuginevad uuringud näitavad, et rohkem kui kolmandik maailma suurematest põhjaveekogumitest on tühjenemas. Ja sugugi mitte ainult kuivades ja kuumades piirkondades.

Araali merest, mis kunagi oli maailma suuruselt neljas järv, on alles jäänud kümme protsenti. Seda sissetuleva vee ületarbimise tõttu.

Alates 2002. aastast on korduvad põuaperioodid vähendanud California veevarusid sellises mahus, et neid jätkub veel vaid üheks aastaks ning ka põhjaveevaru ei kesta suurt kauem.

Kõige kurvem on see, et tegelikult me ei tea kui palju põhjavett maailmas üldse veel järel on. Fakt on see, et inimene on oma tegevusega globaalset veeringet juba muutnud. Puhas vesi on üks tähtsam ressurss maailmas ning selle puudus saab olema üks olulisim sotsiaal-majanduslik probleem, millega inimkond peab lähitulevikus rinda pistma.

Eestis on üle 1500 loodusliku järve, kümneid tuhandeid laukaid ja kümneid tuhandeid inimese rajatud seisuveekogusid, üle 30 000 km jõgesid ning ligikaudu 140 000 km pikkune kraavide võrk, põhjavee kogumaht on hinnangulisel ligikaudu kaks triljonit (2 000 000 000 000) kuupmeetrit.

Enamik Eesti põhjaveekogumitest on hinnatud heas seisundis olevateks. Samuti sajab meil reeglina rohkem, kui aurab ning enamasti on probleem veest lahti saamise, mitte selle kinni hoidmisega.

Kuid ka Eestis on piirkondi, kus puhas vesi on muutunud harulduseks. Ida-Virumaale on koondunud meie peamised keskkonnaprobleemid ning sealt tuleb peaaegu kogu meie elektrienergia. Kõik see on jätnud tugeva jälje keskkonnale.

Just Ida-Virumaal asub Eesti järvederikkama paiga kaitseks loodud Kurtna maastikukaitseala, mis on kui kesk tööstusmaastikku säilunud viimane killuke loodust, kus asuvad mitmete kaitsealuste liikide elupaigad ning haruldased järveökosüsteemid.

Intensiivne põlevkivitööstus on piirkonna põhjaveevaru mõjutanud selliselt, et juba aastakümnete eest tuli Jõhvi ning teiste suuremate asumite elanike joogiveega varustamiseks rajada keset järvestikku põhjaveehaare.

Paraku see viib lisaks teistele piirkonnale iseloomulikele mõjuritele looduslikust ringest täiendavalt niipalju vett ära, et mõjutab otseselt läheduses asuvate järvede veetaset ja seisundit.

Kurtnas asuv Kuradijärv on üks enim selle käes kannatanud järvedest. Kaheksakümnedateks aastateks alanes järve veetase neli meetrit ning järv kaotas 80 protsenti veemahust. See muutis täieliku järve ökosüsteemi ja seeläbi ühte olulist lüli veeringes.

Taasiseseisvumisega kaasnenud väiksema veevõtu tõttu veetase osaliselt taastus, kuid praeguseks on alanud uus langus. Veehaardes pumbatakse iga päev välja üle kuue tuhande kuupmeetri põhjavett.

Mida vähem vett on järves ja kehvem ökosüsteemi seisund, seda halvemini toimub looduslik isepuhastuvõime. „Supp“ on lihtsalt paksem ning kõik see, mis jõuab järve, jõuab üsna kiiresti inimeseni tagasi.

Kui ökosüsteemi erinevate osade võime vett ise puhastada on rikutud, jätab see jälje – esialgu küll väikese – kogu ringele, kuid selliste ahelas olevate nõrkade lülide lisandumine seab kogu maailma veevaru üha suuremasse ohtu.

Iga järve käekäigust hoolimine on tähtis, mitte ainult järve enda pärast vaid globaalsete protsesside tagamiseks. Selleks, et meil oleks toimiv veeringe ja joogikõlbulik puhas vesi.