Maaülikooli järveteadlased: ilm teeb järvedele sel aastal üllatusi ({{commentsTotal}})

Varane ja soe kevad ning pikalt kestnud suvesoojus muudab ka järvede olukorda. Mis on Eesti järvedes tänavu teisiti, selgitavad Eesti Maaülikooli järvetundjad oma suvistele uurimistulemustele tuginedes.

Kas kõigi järvede ökoloogiline seisund sõltub olulisel määral ilmaoludest?

Kui järv on rikutud, siis ilm tema ökoloogilist seisundit eriti ei mõjuta. Eestis on selliseid järvi vähe, näiteks Harku. Enamik meie järvedest on heas või peaaegu heas seisundis ning reageerivad selgelt temperatuuri ja veerežiimi muutustele.

Kuidas järved tavaliselt talitlevad ning kas selle aasta soojad ilmad on olukorda muutnud?

2018. aasta on eriline. Juba maikuus oli veetemperatuur paljudes järvedes üle 20°C. Enamasti juhtub nii alles juulis.

Kui tavaliselt on kevadine veeõitseng lühike ja seda põhjustavad kold- ning ränivetikad, siis sel aastal oli mitmes järves juba varakult ohtralt sinivetikaid. Sooja ilmaga kihistub vesi kiiresti ja järved lähevad "lukku": pealmine soe vesi sügavamaga enam ei segune.

Planktonvetikad kasutavad kevadise toiteainete varu ära ning sügavamast veekihist ja põhjast seda enam juurde ei tule. Veeõitseng taandub, tekib selge vee periood. Kihistumine on seda tugevam, mida sügavam järv. Väga suurtes järvedes tekib kihistust harva, sest tugev lainetus loksutab veesamba ühtlaseks.

Kevadiste veeõitsengute ajal püüdsime ennustada suvist seisu. Kui ilm jaheneb, siis uusi õitsenguid ei tekigi. Kui jääb soojaks, siis ka ei teki, sest toit on "luku taga". Kui aga algul jaheneb koos tuule ja vihmaga, kuid hiljem taas soojeneb, siis võib küll tulla.

Enamasti vohavad soojadel suvedel sinivetikad. Juuli lõpus nentisime, et üleüldist suurt õitsengut polnud tekkinud. Vesi oli siiski "paks" Pangodi ja Viljandi järves.

Kuna vett järvedesse palju juurde ei voolanud, siis oli kihistus endiselt tugev. Toiteaineid põhjast juurde ei tule ja planktonvetikad on näljas. Arvame, et õitsengud võivad tekkida hiljem, isegi kuni oktoobri või novembrini välja.

Sooja ilmaga on ka vesi soe, aurumine suur, juurdevoolu pole, veetase langeb. Kas järved on oluliselt madalamaks jäänud ja kuidas see mõjutab nende ökoloogilist seisundit?

2018. aasta eripära on tõesti väga madal veetase. Saaremaa ja Hiiumaa rannajärvedest võib kuiva tagumikuga jalgsi läbi kõndida. Mõned kunagi allalastud järved on täiesti kuivad (Tihu Hiiumaal) või on vett vaid kümmekond sentimeetrit (Koigi Saaremaal).

Vaade Tihu järvele on omamoodi tore. Seal on geeljat muda ligikaudu 1 meetri paksuselt. Kes sisse läheb, võib saada nii mudavanne kui ka kaaniravi, sest Tihu järv on kirjukaani elupaik.

Rabajärvi peaks kuum suvi vähem mõjutama, sest raba on kui käsn, mis säilitab niiskust. Kuid näiteks Eesti suurima (35 ha) rabajärve Loosalu veetase oli umbes pool meetrit langenud.

Võiks arvata, et madala veetasemega läheb "supp paksemaks" ehk ainete sisaldused tõusevad. Siis on allesjäänud planktonile rohkem varusid ja teda tekib veelgi rohkem. Tegelikult Saare- ja Hiiumaa järvedes seekord nii ei olnud.

Enamiku järvede põhja kattis madal mändvetikate muru, mis tarbiski peaaegu kogu toiteainete varu. Vee omadustega polnud seepärast midagi hullu lahti. Juuli keskel oli Saaremaa järvedes vesi küll soe, 26-27°C, aga rannajärvedes on temperatuuri kõikumised nagunii väga suured. Hapnikku oli normaalselt, vesi ei õitsenud kuskil.

Seevastu olid õitsengud olnud kevadel, mis on rannajärvedes erandlik. Eriti õitses vesi Laialepa lahes. Suvel soojade ilmadega poleks ime sattuda paljudele surnud kaladele. Käisime läbi mitme Saaremaa ja Hiiumaa järve sopid, aga leidsime vaid ühe surnud kala.

Veetaimed hakkavad juba lagunema, küllap arvavad, et nende aeg on selleks aastaks otsas. Lagunemisjäägid aga on kergesti kättesaadav toit planktonvetikatele. Kiiresti lagunevat orgaanilist ainet ongi madalate järvede vees juba palju. Niisiis võib eeldada, et järvede talitlushäired, sealhulgas tugevad veeõitsengud, võivad sel kasvuperioodil veel ees oodata.

Mida põnevat veel leiti?

  • Loode-Eestis Tänavjärves oli vesi pisikesi punaseid täppe täis. Need on tegelikult hoopis rohevetikad, keda pole varem nii massiliselt nähtud.
  • Väga karedas vees ja rabavees ei tohiks olla ohtralt sinivetikaid, ometi juhtus seekord nii Viljandi järves ja rabajärvedes.
  • Haruldast järvepalli leiti taas Koorküla Valgjärvest ning uue leiukohana Kirikulahest Hiiumaal.

Ülevaate järvede olukorrast panid oma suviste uuringute põhjal kokku Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli teadlased Ingmar Ott, Henn Timm, Maili Lehtpuu, Margot Sepp, Anu Palm, Teet Krause, Ronald Laarmaa, Aimar Rakko, Katrin Saar, Katrin Ott ja Kairi Maileht.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: