Mai kohta ebatavaliselt soojade ilmadega võib praeguseks temperatuur meie järvede pinnavees olla juba üle 20 kraadi. Sarnane olukord oli ka 2016. aasta kevadel, mil Vooremaa järvedes esines veeõitseng, mis äratas avalikkuse tähelepanu.

Kiiresti soojenev vesi paneb vohama vetikad ning ka järvede veesammas kihistub oluliselt teravamalt. Praegu ei ole veel olulisi veeõitsenguid märgatud, kuid järved on juba üpris teravalt kihistunud – isegi need, mis oma madaluse tõttu seda harva teevad (näiteks Viitna Pikkjärv).

Terav kihistumine tähendab seda, et veekogus kujunevad erineva temperatuuriga veekihid: kui pinnal võib vesi olla 20° ringis, siis paari meetri sügavusel on see 12-15° ning põhjakihis 4-6°. Selline teadmine võib aga päästa elusid. Vettehüpped kõrgetest tornidest sügavatesse "kaevjärvedesse" võivad olla ohtlikud – kiire temperatuurimuutus võib tekitada lihaskrampe, mis raskendavad või teevad suisa võimatuks sügavast veest väljaujumise. Paraku on selliseid õnnetusjuhtumeid olnud.

Kiire vee soojenemine tekitab ka muid probleeme ning peegeldab järvede "nõrku kohti" üpris hästi.

Vetikate vohamisest on ehk kõik teadlikud ja seda ka näinud, kuid need mikroskoopilised vetikad võivad põhjustada palju pahandust – osa sinivetikaid võivad toota mürke.

Toksiliste tüvede määramine on aga kulukas ning nõuab spetsiaalseid vahendeid, tavalise mikroskopeerimisega pole seda võimalik teha. Toksiine tootvate vetikate ja veeõitsengute esinemine viitab tugevale inimsurvele ning ka sellele, et veekogu enam ise surve vastu võidelda ei suuda.

Kevad ei ole tavaliselt sinivetikatele kõige sobivam kasvuaeg, kuid sel kevadel on juba ohtralt leitud näiteks 17. mail Vanamõisa järvest niitjat sinivetikat Planktothrix agardhii ja Viljandi järvest koloonialist sinivetikat Microcystis botrys.

Ka uudised, et praegune jahe laine jääb lühikeseks ning temperatuurid tõusevad taas, tekitavad ilmselt peagi uusi probleeme. Näiteks võivad hakata varem, kiiremini ja pikemalt vohama veekogude veeparasiidid, kaasa arvatud eelmisel aastal Viljandi järvest, Meelva järvedest ja isegi Saaremaal asuvast rannajärvest, Suurlahest, avastatud suplejate sügelushaigust tekitav imiussi vastne ehk tserkaar.

Üldiselt kehtib seaduspärasus – mida paremas ökoloogilises seisundis järved, seda rohkem sõltub nende talitlus ilmaoludest ja vastupidi – mida kehvemas seisundis järved, seda vähem ilm neid mõjutab.

Eesti järved on keskmiselt siiski nii heas olukorras, et reageerivad kiiresti ilma muutustele. Kui soojad ilmad jätkuvad, siis oletatavasti suvel ei ole veeõitsengud intensiivsed, sest toiteainete varud on kevadel ära kasutatud. Need võiksid taas ringlusse tulla, aga seda takistab soojade ilmade tõttu veesamba kihistus.

Õitsenguid ei tule ka siis, kui suvi tuleb jahe. Kui ilm tuleb heitlik, vahelduvad vihmased ja jahedamad perioodid ning siis tuleb taas soe aeg, võivad suvel tekkida veeõitsengud.

Artikli panid kokku Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi nooremteadur Ronald Laarmaa, professor Ingmar Ott, spetsialist Margot Sepp ja nooremteadur Kairi Maileht.