Meeleline arheoloogia: sinine, punane, valge ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pilt 8. Korjatud kirjas kangakatke Siksälä 220. naisematusest. Labase linase kanga sisse on kootud siniste ja punaste villaste koelõngadega geomeetriline muster.
Pilt 8. Korjatud kirjas kangakatke Siksälä 220. naisematusest. Labase linase kanga sisse on kootud siniste ja punaste villaste koelõngadega geomeetriline muster. Autor/allikas: Rekonstruktsioon: Melanie Kaarma mustrijoonise järgi Ave Matsin ja Riina Rammo.

Kui tekstiilid maapõues säilivad, siis on need jäänused enamasti kaotanud oma esialgse värvuse ja muutunud ühtlaselt pruuniks. Siksälä kalme keskaegsetest matustest leitud surirõivaste jäänused on erandiks, sest riidekatkete algset värvust võib sageli näha juba palja silmaga. Lisaks on Siksälä tekstiilidest tehtud mitmeid keemilisi analüüse, mis annavad täpsema vastuse värvimiseks kasutatud taimede osas.

Siksälä naiste rõivastuses valitsesid sinine, punane ja valge värv. Regilaulud ja etnograafilised andmed kinnitavad sinise, punase ja valge kombinatsiooni olulisust mineviku inimese maailmapildis.

Ilusad sinised lõngad, ilusad punased lõngad,
valged lõngad on vahela, kenad kirjad keske'ela.
(E 16378 (9) < Haljala.)

Siksälä kalme

Siksälä kalmesse, mis asub Eesti kagunurgas Misso lähistel, on maetud pika perioodi jooksul. Riidejäänuseid on saadud rikkalike panustega laibamatustest, mis pärinevad 13.–15. sajandist. Naiste rõivamood ja kangatüübid on nimetatud perioodi vältel püsinud ühetaolised. Naised olid riietatud särki ja kuube ning varustatud sageli mitme sõbaga. Peas on sageli olnud rohkete kaunistustega pärg, kohalikus keelepruugis vanik.

Sinine

Kõige silmatorkavam värv Siksälä naise kostüümis on tumesinine (Pilt 1). Sinistest tekstiilidest võetud proovid sisaldavad värvainet, mida nimetatakse indigoks. Kõige tuntumad indigot sisaldavad värvitaimed on värvi-indigopõõsas (Indigofera tinctoria) ja sinerõigas (Isatis tinctoria).

Troopikas kasvavast indigopõõsast saadud sinine levis Euroopas laialdaselt alles pärast ühenduse loomist India ja Ameerikaga 16.–17. sajandil. Kesk-Euroopas oli alates neoliitikumist kuni varauusajani sinise värvi allikaks kohalik taim sinerõigas (Pilt 2). Sinerõika abil on värvitud Eesti aladelt leitud muinas- ja keskaega dateeritud sinised tekstiilid, teiste hulgas ka Siksälä sinised kangad. Kuna Siksälä piirkonnas sinerõigas looduslikult ei kasva, võidi minevikus sinerõikast saadud värvainet tuua mujalt Euroopast kuivatatud pallikeste kujul. Siksälä puhul on oluline rõhutada, et sinist värvi tekstiilid on pärit enamjaolt naiste matustest ja seostuvad tõenäoliselt naiselikkuse ja viljakusega.

Naiste armastus siniste rõivaste vastu pole Siksälä eripära, vaid on levinud tunduvalt laiemal alal. Tumesinist värvi on enamus Eesti noorema rauaaja matustes ja peitleidudes säilinud villaseid tekstiilikatkeid (Pilt 3). Siniste ülerõivaste, peakatete, sõbade ja sääremähistega 12.–13. sajandi naiste matuseid on leitud Soome, Loode-Venemaa ja Läti aladelt. Sinine on olnud Läänemere idakaldal muinas- ja keskajal väe ja tähendusega värv.

Pilt 1. Sinise toimses koes villase sõba katke Siksälä 220. matusest. Sõba on olnud kaunistatud vasesulamist klambritega ja selle pikiserva on õmmeldud punasekirju kõlapael. Sellised sõbad olid Siksälä täiskasvanud naiste rõivakomplektis olulisel kohal. Matus on dateeritud 14. sajandisse. (Foto: Jaana Ratas)

Pilt 2. Sinerõigas (Isatis tincoria) on kaheaastane taim. Pildil on näha esimese aasta taim, mille lehti saab värvimiseks kasutada. Teisel aastal kasvatab sinerõigas endale lopsaka kollase õiepahmaka, millest arenevad seemned. (Foto: Astri Kaljus)

Pilt 3. Pudivere peitleidu (AI 4194) kuuluvad tüüpilised muinasaja lõpu naise vasesulamist ehted ja nende katked: rinnakee, ripatsid, käevõrud ja sõrmused, mis olid pakitud kasetohust anumasse, näiteks vakka. Lisaks ehetele kuulusid komplekti vähemalt kahe erineva villase kanga jäänused. Mõlemad on toimses koes ja tumesinist värvi ning pärinevad spiraaltorudest kaunistustega ilustatud rõivaesemetest. Soome, Eesti ja Läti aladel olid sinisest murdnurktoimses koes kangast sageli valmistatud peakatted ja sääremähised. Leid on dateeritud 12. sajandisse. (Foto: Riina Rammo)

Punane

Teine oluline värv oli punane. Punase värvi tähtsus ja maagiline tähendus on üsna ilmne. Lisaks sellele, et seda peeti lihtsalt ilusaks, on punane seostunud alati viljakuse, vere- ja kaitsemaagiaga.

Siksälä naiste surirõivastel esineb punane vaid paeltes, pookades, õmbluslõngades, narmastes ja aksessuaarides-kaunistustes (Pildid 1 ja 4). Jääb mulje, et vähemalt Siksälä piirkonna naised üleni punaseid rõivaid ei kandnud.

Punane on peaaegu alati olemas ka mujalt Eestist leitud paeltes, narmastes ja rõivakaunistustes (Pildid 5 ja 6). Ehkki punaseid lõngu on eri varjunditega, on nende värvimiseks seniste keemiliste analüüside põhjal teadaolevalt kasutatud kohalikke madaralaste perekonda kuuluvaid taimi, näiteks värvmadarat (Galium boreale; Pilt 7).

Madarajuurtega värvimine, mis on ka etnograafilistest retseptidest hästi teada, vajab peitsainet, mis aitaks värvidel villakiu külge kinnituda. Keskaegsete elukutseliste linnavärvalite retseptides oli selleks enamasti maarjas ehk maarjajää. Maarjas tähistab reeglina alumiiniumisisaldusega looduslikke soolade segusid. Keskajal pärines Euroopas kasutatav maarjas peamiselt Väike-Aasiast ja Vahemere piirkonnast ning sealt võis see kaupmeeste vahendusel jõuda ka Siksälä piirkonda. Samas on Krista Vajanto eksperimendid Soome etnograafiliste retseptidega näidanud, et peitsina saab edukalt kasutada ka kollaliste perekonda (Lycopodium) kuuluvaid taimi, millest Eestis kasvavad peamiselt karukold ja kattekold. Kollad sisaldavad arvestataval hulgal alumiiniumi.

Pilt 4. Siksälä 158. matusest leitud poolvillase ruudulise sõba nurk. Sõba ise oli valge-sinise ruuduline, servades punastest lõngadest kootud kõlapaelad ning nurkades tutid. (Foto: Jaana Ratas)

Pilt 5. Lõhavere linnamäelt leitud kasetohust vakas oli koos käsitöötarvetega arvukalt eri tehnikates valmistatud paelu. Ehkki värvianalüüse pole tehtud, võib vaatluse põhjal eristada paeltes vähemalt kolme tooni: sinist, punast ja beežikat. Viimast värvi lõng on tõenäoliselt olnud algselt hele ja värvimata ning alles maapõues pruunikaks muutunud. Samast vakast on teada paelu, mis on valmistatud punastest ja sinistest villastest lõngadest kombinatsioonis linaste lõngadega. Kuna linast tavaliselt ei värvitud, vaid see oli valgeks pleegitatud, oli paela värvikombinatsiooniks sinine, punane, valge. Lõhavere käsitöövakk on dateeritud 13. sajandi algusesse. (Rekonstruktsioonid ja foto Jaana Ratas)

Pilt 6. Virunuka kalmest leitud kõlapaela katked. Pael on kootud sinistest ja punasest villastest lõngadest ja pärineb ilmselt 14. sajandist. (Foto: Jaana Ratas)

Pilt 7. Madar (Galium boreale). Värvimiseks kasutatakse selle mitmeaastase taime juuri. (Foto: CalPhotos/Barry Breckling)

Valge

Lisaks sinisele-punasele võis rõivastuses tooni anda valge, sest üsna suure osa komplektist moodustasid linased või muust taimsest kiust tekstiilid. Linaseid kangaid tavaliselt ei värvitud, vaid need olid peenemate sortide puhul valgeks pleegitatud. Kuna taimsest kiust materjalid hävivad maapõues üsna kiiresti, siis valget osa rõivastest pole arheoloogiliste leidude põhjal enam võimalik näha.

Siiski annavad linase olemasolust Siksäläs aimu arvukad jäänused poolvillastest kangastest. Näiteks võib tuua korjatud kirjas mustrid (Pilt 8). Nende kangaste taustaks oli linane labane, mille sisse kooti värviliste villaste lisalõngadega geomeetriline muster. Tulemuseks oli sinine-punane muster heledal taustal. Valget värvi on peetud ilusaks, samuti on see rahvalauludes positiivse tähendusega.

Pilt 8. Korjatud kirjas kangakatke Siksälä 220. naisematusest. Labase linase kanga sisse on kootud siniste ja punaste villaste koelõngadega geomeetriline muster. (Rekonstruktsioon: Melanie Kaarma mustrijoonise järgi Ave Matsin ja Riina Rammo.)

Sinine, punane, valge

Siksälä keskaegsetes naiste surirõivastes on tooniandev värvikombinatsioon sinine, punane ja valge. Varasemad leiud Eesti aladelt viitavad, et sellisel eelistusel oli muinasaegne taust.

Hiljemalt muinasaja lõpusajanditest oli tumesinine koos punaste kaunistustega kõige eelistatum värv naiste pidurõivastes. Samasugune maitse värvide osas püsis keskajast kauemgi. 16. sajandi lõpust või 17. sajandi algusest pärit Kivijärve peitleid sisaldas lisaks spiraaltorudest kaunistustele sinise villase rõivaeseme jäänuseid, mille peale metallkaunistused olid kinnitatud silmatorkavate punaste pistetega (Pilt 9).

Nimetatud värvikombinatsioon on levinud tegelikult veelgi laiemalt ja need värvid moodustavad laialt levinud, pika ajaloolise taustaga värvikomplekti. Mitmed Euroopa maade riigilipud on samas värvigammas (nt Prantsusmaa, Holland, Venemaa). Samuti on need värvid levinud paljude maade rahvarõivakomplektides.

Sinine ja punane kuulusid värvide hulka, mida oli võimalik juba üsna kauges minevikus tulemuslikult ja püsivalt tekstiili külge kinnitada. Seda on peetud ka üheks põhjuseks kõnesoleva värvieelistuse väljakujunemisel.Pilt 9. Katke Kivijärve peitleiust, mis on pärit 16. sajandi lõpust või 17. sajandi algusest. (Foto: Riina Rammo)

Kas ainult surirõivad?

Arheoloogide leitud jäänused pärinevad matuserõivastest, mis on olnud selgelt erilised ja pidulikud. Samas polnud need valmistatud ainult surirõivaiks, vaid rõivastel oli märgitähenduslik roll ka inimese elus.

Naise elu kulgeb sünnist ja lapsepõlvest läbi viljaka ea, emaduse kuni eidestumise ja surmani. Olulisi üleminekuetappe ja sündmusi rõhutati traditsioonilises külaühiskonnas ka naiste rõivastuses. Näiteks Fjodor Tumanski, kes on kirjeldanud vadja naiste riietumistavasid 18. sajandi lõpus, toob välja järgmised etapid: neiu, noorik, abielunaine (ema) pärast noorikupõlve ja eit. Olulised siirdesündmused sellel elukaarel olid pulmad ja matused. Laialt levinud oli komme matta naine tema pruudi- või noorikuea rõivastega.

Arheoloogilised leiud kõlavad hästi kokku regilauludega. Regilauludes esinevad punane ja sinine sageli paaris ning tihti lisandub neile kolmandana valge. Tiiu Jaago on rõhutanud nende värvide esinemist loomismotiivides ja lauludes, mis on seotud matuste, pulmade ja sünniga. Punast, sinist ja valget värvi võib seostada kaitsefunktsiooniga, mis on vajalik siirderiituses ühest olekust/staatusest teise minekuks. Ehkki matuses nähtav ei pruugi üks ühele vastata pruudikomplektile, on sellel tõenäoliselt naise viljaka eluetapi pidurõivastega tihe seos. Kõik, mis kingiti ja valmistati neiule juba enne pulmi, näiteks viljakasse ikka jõudmisel, või oli seotud üleminekuga ühest vanuserühmast teise, kuulus hiljem pulma- ja pidurõivaste komplekti.

Naiste värvid

Värvide või värvikombinatsioonide tähendust pole võimalik üheselt tõlgendada. Tähendused esinevad kindlas kultuuritraditsioonis, kus see kõigile ühtemoodi mõistetav on. Mineviku inimeste jaoks toiminud tähendusi ja sümboleid on seetõttu keeruline näha ja ära tunda.

Sinise-punase-valge esinemine Siksälä naiste rõivastuses ning samade värvide visa püsimine laulutraditsioonis ja etnograafias kinnitab nende tähtsust ja tähenduslikkust. Tumesinine näib olevat minevikus oluline väega värv naiseks olemise juures. Taas võib tuua näite Fjodor Tumanski vadjalaste rõivaste kirjeldustest, kus sinine värv muutub naise riietes oluliseks alates noorikuajast. Eide staatusesse jõudes loobutakse sellest. Samas pole Siksälä tekstiilides oluline olnud vaid sinine üksi, mõjus on see kombinatsioonis teiste värvidega. Punane rõivaste servades ja avauste ümbruses oli eelkõige kaitsev, aga ka viljakuse ja ligitõmbavuse signaliseerimiseks, valge – ilus ja puhas.

Artikkel ilmus populaarteaduslikus arheoloogiaajakirjas Tutulus. Tutulus ilmus ajakirja Horisont jaanuarinumbri kaasandena ja seda saab eraldi osta TÜ arheoloogia osakonnast Jakobi 2, 208–212.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: