Kui tähtis oli aadlikele ja vaimulikele nende välimus, saab teada Tartu ülikooli muuseumi uuel aastanäitusel “Toomkiriku hiilgus”, kus on erilise tähelepanu all toomkirikust leitud kuldkangas ja siid, mis olid kõige hinnalisemad tekstiilid keskajal. 

Sellest, kuidas “kuldkangaid” valmistati, kirjutab kuraator ja TÜ arheoloogia teadur Riina Rammo:  

Metallniitide valmistamiseks oli mitmeid mooduseid. Näiteks võis kangasse kududa lihtsalt peene metalliriba või -traadi. 

Hiliskeskajal oli siiski kõige tüüpilisem metall-lõng, mis koosnes siidist või linasest südamiku ümber kedratud imeõhukesest ja peenest plekiribast. Ehkki see riba võis olla ka üleni kullast, siis enamasti kasutati kokkuhoiu pärast kullatud hõbeplekki. 

Brokaatkanga väärtus sõltus kasutatud materjalide hinnalisusest – näiteks värvitud siidniit oli kallim värvimata materjalist ja linasest, kuld hõbedast – ning samuti kasutatud kudumistehnika keerulisusest.

Kangastesse kootud detailsed mustrid vajasid erilisi telgi ja mitut väljaõppinud meistrit. 

13.–16. sajandi Euroopa tarbijate valmistati siidi ja brokaati mitmetes Itaalia ja Hispaania linnades, eksootilisemaid tekstiile toodi ka kaugemalt ida poolt.

Üleval Tartu Toomkirikust leitud hiliskeskaegne brokaatpael. All detail samast paelast ja paremal selle koopia. Autor: Jaana Ratas ja Riina Rammo

Luksus keskaegses Tartus

Metallniidid kaitsevad tunduvalt õrnemat riidekiudu lagunemise eest ja tõenäosus maa sees aastasadu alles püsida on brokaadil parem kui teistel tekstiilidel. 

Tartust on kuldkanga leide vähe. Kõige arvukamalt on brokaatkangaste jäänuseid leitud Toomkiriku hiliskeskaegsete matuste juurest. Tegemist oli ikkagi Tartu piiskopkonna keskusega, mille juures tegutses piiskop ja kõrgetest vaimulikest koosnev toomkapiitel. Kõrged kirikuhärrad ja ehk ka aadlikud, keda ilmselt kirikusse ja selle vahetusse lähedusse maeti, said lubada endale toredaid rõivaid. Kõik need leiud on pärit paeltest, millega kaunistati rõivaste servi.  

Keskaegse all-linna jäätmekastidest, mis kunagi olid käimlate lampkastideks ja kuhu visati prügi, pärit 3484 tekstiilileiu hulgas on vaid 28 katket siidist. Neist omakorda vaid kolme juures on kasutatud ka metallniite. 

Kindlasti ei visatud sellist luksust käimlaauku kergekäeliselt, aga ilmselgelt oli tegemist äärmiselt haruldaste ja luksuslike esemetega. 

Üks selline katke on leitud näiteks tänapäevase Werneri kohviku hoovilt ja kaks Raekoja taguselt krundilt, mis asus vastu Toomemäe nõlva (praegune hotell Lydia).

Keerulises koes katke brokaatkangast, mis leiti Ülikooli 14 krundil asunud jäätmekastist. Autor: Riina Rammo

Kõige kallim tekstiil? 

Üldiselt on Tartu brokaadileiud pigem lihtsad ja seega odavamat sorti. Tegemist on kitsaste paelte, ühel juhul labases koes kanga ja ühel juhul metallniidiga tehtud tikandiga. Kiudude mikroskoopiline tuvastamine ja metalli keemilise koostise analüüsimiseks XRF-iga ehk röntgenfluorestsents spektromeetriga tehtud uuringud tõestavad, et pea kõik Tartust leitud eksemplaride metallniidid on valmistatud keskajale tavapärasel ja veidi kokkuhoidlikul viisil: siidniidi ümber on kedratud kullatud hõbeplekk. Ehkki praeguseks on leiud täiesti tuhmunud, oli omal ajal kullasära siiski kindlasti märgatav.

Siiski leidub üks erandlik katke, mis pärineb Ülikooli tänava 14 krundil asunud varauusaegsest (16.–17. sajand) jäätmekastist.

Tilluke brokaaditükk torkab silma keerulise koeskeemi – topelt lõngasüsteemid lõimes ja koes – ja sissekootud metallniitidest ornamendi poolest. Kui oletada, et katke pärineb üleni samasuguse mustriga kaunistatud kangast, võiks tegemist olla kõige kallima riidega, mis sellest perioodist Tartust teada on. Pärast lähemat uurimistööd selles päris kindel siiski olla ei saa.

Nimetatud tekstiili valmistamisel on kasutatud metallniiti, mis on kedratud ilmselt linase südamiku ümber. Seda näitab tõsiasi, et tänapäevaks pole niiti spiraaljalt kulgeva metallkatte sees enam alles. Taimsest kiust tekstiilid säilivad maapõues tunduvalt halvemini kui loomsed (nt siid ja vill). Arvestades siidist põhikanga olemasolu, oleks siidi korral pidanud kindlasti säilima ka metallniitide südamik. 

Veelgi enam, see on ainuke tekstiil, mille puhul XRF tuvastas vaid hõbeda olemasolu, mistõttu võis tegemist olla hoopis „hõbekangaga“. Samuti pole metalliriba tehtud üleni hõbeplekist. Vahel kasutati hoopis looma soolikatest lõigatud ribasid, mis olid omakorda kaetud õhukese metallikihiga ja ilmselt on sellise meetodiga tegemist ka siin. Niisiis on hoolimata keerulisest kudumisviisist püütud selle kanga juures materjalide pealt võimalikult palju kokku hoida.

Kui palju selline kokkuhoid päriselus silma paistis või kui palju see tähendust omas, on omaette küsimus. Igal juhul oli see riideese, mille juures brokaatkangast kasutati, kesk- ja varauusaegses Tartus ülim luksus.

Ülikooli 14 krundil asunud jäätmekastist leitud brokaatkanga katke ühelt ja teiselt poolt. Autor: Jaana Ratas

“Kuldkangaste” ja toomkirikust leitud luustikega, mis annavad aimu nii kõrgete vaimulike kui ülikute harjumustest ja muredest saab lähemalt tutvuda alates 13. aprillist Tartu ülikooli muuseumi uuel aastanäitusel “Toomkiriku hiilgus”.