Arheoloogiakogude tavapäraste leidude – savinõukildude, metallesemete ja teiste minevikujälgede kõrval esineb suhteliselt harva tekstiilmaterjalide fragmente ja nende valmistamiseks kasutatud töövahendid. Orgaanilisest materjalist tehtud esemete säilimine maapõues on tunduvalt ebatõenäolisem. Siiski on arheoloogilisi tekstiile väljakaevamistelt Eesti erinevais piirkondades kogunenud üsna arvukalt, neid on vaid suhteliselt vähe uuritud.

Seda erilisem on Riina Rammo Tartu ülikoolis kaitstud väitekiri, milles uuritakse kuues leiukohas avastatud tosina ajaloolise jäätmekasti sisu. Rammo on põhjalikult analüüsinud enamat kui kolme tuhandet fragmenti, mis on välja puhastatud linnaruumi kultuurkihist, kusjuures vanimad tekstiilikatked pärinevad 13. sajandist ja kõige hilisemad uusaja algusest, 16.-17. sajandist.

“Niinimetatud pisikesed asjad on arheoloogias see, mis mind võlub. Need leiud juhatavad lähemale inimesele koos kõigi tema ihulähedaste aspektidega,” vastab Rammo küsimusele, kas aastatepikkune töö heitmete ja muu sarnasega ei tekita vastumeelsust. “700 aastat on minu jaoks piisav ajaline distants, et kaotada ära otsene side või ülitundlikkus prügi suhtes,” naerab ta, “pigem on ülimalt põnev leida mõni väike detail, mille kohta keegi varem ei teadnud ja püüda otsida sellele tähendust.”

Hauad ja prügikastid

Uurimistöös kasutatud arheoloogiline leiumaterjal pärines täpsemalt Tartu, Tallinna ja Pärnu ajalooliste elamukvartalite territooriumilt leitud jäätmekastidest. Tartu “prügikastide” asukoht piirnes praeguste Ülikooli, Jakobi, Lossi ja Munga tänavate alaga, Tallinna leiud pärinevad Dunkri tänavalt ning Pärnu omad Uuelt tänavalt.

Lampkastide ja jäätmekastide rajamise vajadus ilmnes eeskätt linnakeskkonnas, kus inimesi tihedalt koos elas. Seal vajas jäätmeprobleem organiseeritud lahendust, välja oli kuulutatud isegi vastav jäätmekäitluse kord. Selle kohaselt rajati kruntide varjulisemas tagaosas kohad heitmete kogumiseks. Teadaolevalt on arheoloogid Tartus avastanud üle 40 jäätmekasti. Neid ehitisi võidi korduvalt kasutada (arvatavalt oli ühe kasti kasutusperiood 40 aastat, neid tühjendati aeg-ajalt). Päris täpselt ei ole teada, kas Tartus oli kast ühe või mitme majapidamise kasutuses, kuivõrd keskaegsed krundipiirid ei ole teada. Mitmelt poolt Euroopast on leitud ka linnakeskustes paiknenud ühiskasutatavaid kaste. Tartu pinnasest välja tulnud jäätmekastid kujutas endast tervet kobarat umbes paari meetri sügavusele või veel sügavamale maa alla ulatuvatest neljakandilistest šahtidest, mis olid vooderdatud puiduga ristpalktehnikas.

Jäätmekaste, mis vahendavad vaid pisikest killukest omal ajal eksisteerinust, on tõlgendatud paremal järjel olnud linnakodanike majapidamise juurde kuuluvana ja nende eluviiside peegeldajana.

Arvamusele annavad alust argipäevasest prügist (kohaliku keraamika ning vitsik- ja puitnõude fragmendid, ühetaolised suhteliselt väikesed tekstiiliräbalad, mida võidi kasutatada tualettpaberi ja hügieenisidemete asemel) leitud importtoodete jäänused – klaaspeekri või importkeraamika killud, ka viinamarjaseemned, mis viitavad rosinate kasutamisele toiduks jmt.

Siiski on ka eeldatud, et mitte kõiki jäätmeid ei visatud otse prügi hulka, vaid need (nt katkised nõud, kantud riided ning kasutatud tarbe- ja sisustustekstiilid) leidsid taaskasutust madalama staatusega linnakodanike seas. Nii ei pruugi leiukoht üks-üheselt peegeldada asjade reaalse(te) kasutaja(te) olukorda. Eespool mainitud väikestest tekstiiliräbalatest näiliselt uued ja puutumatud viitavad rõivaste õmblemisest jäänud jääkidele. Siinkohal tasub rõhutada, et senised prügileiud ei ole välja andnud ainsatki terviklikku riideeset, üksnes jupikesi. Seega on ka rõivaste rekonstrueerimine üksnes antud leidude põhjal kaunis võimatu.

Keskaegsetele linna jäätmekastidele pakuvad olulist võrdlusainest haualeiud (näiteks Siksälä kalmest), seda suuresti tänu hiljemalt keskaja alguses toimunud muutusele matusekombestikus, nimelt asendusid põletusmatused laibamatustega. Ka rabast on pärit võrdlusmaterjali pakkuvad leide (nt Harjumaale Rabivere raba alalt turbast leitud surnukeha), kuivõrd turvas konserveerib orgaanikat hästi.

Ka keskaegne inimene jälgis trendi

Kirjalike allikate ja arheoloogiliste leidude koos uurimisel selgub, et siinsed linnaelanikud olid põhjapoolse Euroopa kontekstis moeteadlikud ja armastasid edevaid rõivaid. Lääne-Euroopa rõivaajaloolased viitavad, et 13.–14. sajandil, ilmusid (eeskätt kõrgkihi garderoobi) kehasse töödeldud lõigete alusel tehtud rõivad. Nendega seoses levivad nööbid ja teised kinnised, aga ka värvikirevad ja toretsevad kaunistused. Meeste kuued muutuvad lühemaks. Neidsamu moeilminguid on võimalik näha ka Tartu arheoloogilises materjalis.

“Materjalide, õmblustehnikate, viimistlusvõtete ja lõigete poolest leidub Tartu katketele üllatavalt täpseid paralleele näiteks Londoni, Lübecki ja Praha samaaegsete leidude hulgas. Kohati on kattuvus isegi hämmastav. See näitab et eluviis ja linnakultuur on Euroopa linnades olnud üsna ühetaoline,” räägib Riina Rammo.

Ta eristab kuus kangatüüpi, milleks on vanutatud-karvastatud-šääritud kangad, vanutamata toimsed ja labased kangad, triibulised kangad, peened kammvillakangad, poolvillased kangad ja jämedakoelised kangad.

“Eriti põnevad on triibulised kangad ja kõik see keskpärasest eristuv värvikas materjal, kus on näha mustrid ja muu, mis annab rohkem informatsiooni kui ühetaolised pruunid räbalad,” tutvustab Rammo oma lemmikuid.

“Kakskümmend kaks nööpi reas ... peente siidõmblustega kinnitatud! Samuti õmblusvõtted – on näha, kuidas niiti pole katkestatud iga nööpaugu juures, vaid on tagumisel küljel viidud kenasti järgmise nööpauguni. Sellised esteetilised detailid ja viimistlus – inimeste “tehnoloogiline käekiri” – on põnev.”

Üldiselt toobki Rammo oma doktoritöös välja, et Tartu leiud on hämmastavalt sarnased tekstiilidele ja rõivakatketele, mida on kogutud teiste Euroopa keskaegsete linnade arheoloogilistelt kaevamistelt.

Argumentidena, mis võiksid osutada välismaiste toodete olemasolule Eesti leidude hulgas, toob Rammo välja järgmised tähelepanekud. Esiteks, paljude tekstiilide valmistamiseks kasutatud vill on suhteliselt peen ja ühtlane, kuid keskaegse Liivimaa lammaste villak oli kahekihiline ja ebaühtlane ning polnud tõenäoliselt sobiv nii homogeense villa tootmiseks. Teiseks, värvianalüüsid näitavad kohalikule tekstiilivalmistamisele mitteomaste värvainete ja tehnikate kasutamist, näiteks punase kanga tootmiseks.

Osalt on siinsete tekstiilide sarnasus teiste Euroopa leidudega seletatav ka Lääne-Euroopa linnadele omase tekstiilivalmistamise tehnoloogia laialdase levikuga, aga ka meistrite ringiliikumisega, mida tänapäeval nimetaksime töörändeks. Seega oskused ja teave levis samuti. Siiski võib arvata, et võõramat päritolu sortiment imporditi meie maile peamiselt kaugkaubanduse teel. Eriti hinnatud olid Flandria kangaid, nende kõrval ka teiste Madalmaade, aga ka Inglismaalt ja Saksamaalt pärinev toodang. Läänemeremaadesse kulgeva Hansa kaubandustee kõige olulisem sõlmpunkt oligi Põhja-Saksamaa sadamalinn Lübeck ning tavaliselt koondati Liivimaa ja Vene turule minevad kaubad Tartusse. Seejärel laaditi kangad koos teiste kaupadega laevadele ning viidi meritsi idapoolsetesse sihtkohtadesse, muuhulgas ka Riiga, Venemaale Novgorodi ja Pihkvasse.

Elu paljukultuurilises Liivimaa linnas

Tartu ajaloost on teada, et 13. sajandi jooksul kujunes piiskopilinnuse juurde keskus, linn, mida peeti Liivimaal Riia ja Tallinna järel suuruselt ja mõjuvõimult kolmandaks linnaks. Lisaks oli Tartu üks neljast Eesti alal paiknevast Hansa Liitu kuuluvast linnast, mille elanike arv võis olla keskeltläbi neli tuhat hinge. Tartu tähtsus tugines vahenduskaubandusel, sealhulgas tekstiilikaubandusel Lääne-Euroopa ja Venemaaga. Antud asjaolu on Rammo uurimuses keskse tähtsusega.

Milliseid kangaid ja rõivaid siiski toonased Tartu elanikud kasutasid ja eelistasid? “Vastuseni jõudmiseks tuli tekstiilide kohta võimalikult palju teada saada ja (re)konstrueerida leidude “eluetapid” nagu valmistamine, kaubandus ja tarbimine. See tähendab, et mul tuli teada saada, kuidas jõudsid kangad nende kandjate ja kasutajateni,” selgitab Riina Rammo.

“Olen tarbimist mõistnud eelkõige kui sotsiaalset protsessi, mille käigus inimesed teevad valikuid ja suhestuvad neid ümbritseva materiaalse kultuuri ja keskkonnaga.

Tarbimist – erinevana praktilisest kasutamisest – näen praktikana, mille kaudu inimesed mõtestavad neid ümbritsevat materiaalset kultuuri ning omistavad esemetele sotsiaalseid ja sümboolseid tähendusi, mis on suhtelised ja sõltuvad konkreetsest kontekstist.”

Näiteks pakuvad aruteluainest importtekstiilide kasutamise ajendid, sealhulgas motiivid, mis peegeldavad eneseidentiteeti ja sotsiaalseid suhteid, ning ettekujutus sellest, kuidas oli tarbijaskond ühiskonna vertikaalsel (edukuse) teljel jaotunud. Lisaks toob tarbimise uurimine välja erinevused linna ja maa elukeskkonna vahel. Kuigi hiliskeskaegses linnas puudus massiline tarbimiskultuur tänapäevases mõistes, saab ka toonaste tarbijate valikuid uurida kultuurispetsiifiliselt väljendusliku ja mõtestatud tegevuse perspektiivist.

Rammo nendib, et kuivõrd keskaegsed kaubalinnad kujunesid multikultuurseteks keskusteks, elasid seal koos eri rahvustest ja erinevat päritolu inimesed. Sarnaselt teiste Läänemere piirkonna koloniaallinnadega jõudis Tartusse suhteliselt arvukalt sisserändajaid. Lisaks sakslastest sisserändajatele ja kohalikku päritolu rahvale (moodustasid umbes poole elanikkonnast) oli Tartus tänu geograafilisele asendile ja kontaktidele arvukalt vene rahvusest elanikke.

Tartu kõrgkihi moodustasid siiski saksa kaupmehed ja linna valitsevad raehärrad. Keskklassi kuulusid peamiselt saksa kaupmehed ja käsitöölised, aga ka vähemal määral kohalikku rahvast. Kõige arvukam oli alamklass, mille moodustasid lihttöölised ja teenijad, enamasti kohalikud ja teiste rahvuste esindajad. Käsitööliste staatus võis sõltuda ka konkreetsetest tegevusaladest ja nende tähtsusest linna majandusele. Näiteks erinevate seppade või metallitöö tegijate staatus oli varieeruv, kuivõrd tegu oli spetsialiseerunud käsitööharuga, kus tegutses palju erinevaid meistreid. Nemad kuulusid võrreldes kingseppade ja nahatöötlemisega seotud käsitöölistega keskklassi kõrgemasse kihti.

Rõivastumise kohta annavad kõige paremini aimu kirjalikud allikad, mille kohaselt oleks liiga kitsendav väita, et kohalikud tekstiilid ja kudumid olid alamklassi ja importmaterjalid üksnes kõrgema klassi liikmetele kättesaadavad. Allikad osutavad, et kangas, mida välismaalt sisse toodi, maksti palka erinevatele ametimeestele – raeteenritele, moosekantidele ja linna teenistuses olevatele käsitöölistele. Aadlikke ja linnateenijaid riietati kord aastas uuesti. Lisaks oli hiliskeskajal kombeks annetada raha, kangast või muid tooteid vaestele rõivaste õmblemiseks. On tõenäoline, et viljeleti ringlust, mida tänapäeval tunneme taaskasutuse all. Niisiis kasutasid imporditud tekstiile mitmesugustel põhjustel ja eesmärkidel erineva sotsiaalse taustaga inimesed alates arvukast alamkihist kuni kõige rikkamateni välja.

Lisaks eeltoodule ei olnud importkangaste kasutamine tol ajal ka kuidagi normeeritud, mis tähendab, et neid said soetada kõik, kellel oli piisavalt ressursse. Teatud piirangud kehtisid vaid siidi puhul ja see polnud ka ühtviisi kättesaadav, pigem luksuskaup.

Tekstiil kui ühiskonna lõimija

Rammo räägib, et talle meeldib Ameerika keeleteadlase ja arheoloogi Elisabeth Barberi arusaam tekstiilitöödest kui ühiskonda siduvast koest.

“See määratlus on väga tabav nii ühiskonna uurimise kui ka arheoloogia poolt vaadatuna. Tekstiilides peitub palju, olles sidunud omavahel reaalselt nii mitmeid eluvaldkondi. Tekstiilide valmistamine ja kasutamine on olnud inimeste igapäevaelus alati olulisel kohal,” ütleb Rammo.

Kui vaadelda tekstiilide “elulugu” ehk keskaegset tekstiilivalmistamise protsessi päris algusest peale – lammaste ja lina kasvatamisest kuni valmistoodangu kasutusetapini rõivaste ja muu tarviliku kujul, siis arvatavasti hõlmab see tõepoolest kõiki ühiskonnaliikmeid. Tootmisprotsesside ja tekstiilide praktilise kasutuse kõrval saame päris palju teada ka nende sotsiaalsete funktsioonide kohta.

“Püüdsin oma töös mingil määral jõuda välja selleni, et näidata, mida keskaja inimesed pidasid atraktiivseks ja mida nad tahtsid kanda. 14. sajandiga seoses hakatakse rõivaajaloos juba rääkima moest, kuid mitte otseselt tänapäevases mõistes, pigem tinglikult. Tartu jäätmekastidest leiab tõesti viiteid ihaldusväärsetele suundumustele riietuses, märkidele edevusest. Riietus eristas kindlasti inimesi nende kuuluvuse ja varandusliku seisu alusel,” räägib Riina Rammo ning lisab, et moe defineerimises ja selle ajaloolises pärandis ei valitse uurijate seas sugugi üksmeel.

“Eriarvamused baseeruvadki kriitilisel vaatel sellele, mil määral me saame kasutada tänapäevaseid mõisteid mineviku uurimisel. Teisalt on see paratamatu, kuivõrd mineviku uurimine lähtub ikkagi tänapäeva inimese huvist,” arutleb ta. “Samamoodi võib ka tarbimise mõiste, mida oma töös keskaja kontekstist lähtudes kasutan, olla mingil määral vaieldav.”

Küsimusele, kuidas leida teadlasena kontakti sedavõrd ammuse minevikuga, et mitte öelda kadunud maailmaga, vastab Rammo, et küllap on küsimus subjektiivses uurija isiksuses ja maailmatajumises ning kui materjaliga ollakse juba mõnda aega tegeletud, hakkab see kõnelema detailide ja seoste kaudu.

Sel moel ei tundugi keskaeg nii kättesaamatu, eeskätt tänu kirjalikele allikatele, mis annavad üsna hea ettekujutuse.

“Kaasaja Euroopa sünd sai alguse keskaegses Euroopas. Nii et teatavas mõttes on võimalik tajuda ühisosa sel ajal elanud inimestega. Muidugi loeme nende kaubandusnimekirju tänapäeval hoopis teise pilguga. Tol ajal oli tegu tavaliste tarbetekstidega, aga kõik need jäljed üheskoos tekitavad suurema läheduse ajastuga,” sõnab arheoloog.

Lõpetuseks toob Riina Rammo välja, et tähtsate leidude kõrval on arheoloogias siiski vaat et suuremakski küsimuseks need asjad, mis on puudu, mis ei ole säilinud. Pea kõik, mis on olnud tehtud taimsetest kiududest (nt lina ja kanep), on maapõues hävinud. Taolised lüngad muudavad üldistuste tegemise keeruliseks. Ka keskaegsete Eesti linnade ja nende elanikkonna kohta tervikuna takistab tekstiilide kasutuse ja kandmise osas laiapõhjaliste järelduste tegemist asjaolu, et leiud, mida jäätmekastid eneses on peitnud, ei peegelda eriti arvuka alamkihi elustandardit. Ja kuigi võib eeldada, et materjalide levik neis asulates oli palju mitmekesisem, puudub kõiki linnakeskkonna asukaid hõlmav läbilõikeline aines, mis seda kinnitaks.

Riina Rammo kaitses 16. detsembril TÜ filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudis doktoritööd “Tekstiilileiud Tartu keskaegsetest jäätmekastidest: tehnoloogia, kaubandus ja tarbimine”. Töö juhendajad olid vanemteadur Heiki Valk, dr Jüri Peets ja dr Erki Russow ning oponendid professor Jerzy Maik Poola Teaduste Akadeemia arheoloogia ja etnoloogia instituudist ja dr Katrin Kania Bambergi ülikoolist.