X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Politoloog: kohalikud venelased vastandavad end eestlaste asemel venemaalastele

Paljude venekeelsete eestlaste jaoks on kodumaa Eesti ja Venemaa ajalooline kodumaa, millega igal juhul on mingi seos olemas.
Paljude venekeelsete eestlaste jaoks on kodumaa Eesti ja Venemaa ajalooline kodumaa, millega igal juhul on mingi seos olemas. Autor/allikas: Elena Pavlova

Kohalikud venelased loovad oma identiteeti, vastandades end venemaalastele, mitte eestlastele, selgub aastatel 1990–2020 ilmunud venekeelsete tekstide analüüsist.

ERR-i venekeelse teadusportaali Nauka toimetaja Sofia Lutter rääkis kohalike venelaste identiteedikriisist ajakirjades Journal of Baltic Studies ning Keel ja Kirjandus ilmunud uurimuste esimese autori Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teaduri Elena Pavlovaga. Pavlova sõnul on teadmised Eesti vene kogukonna kohta lünklikud ning nende mõttemaailmaga lähemalt tutvumine aitaks näha Eesti venekeelset kogukonda taas "meie venelastena".

Teie uurimuse keskne mõiste on Teine (Другой). Mida see tähendab?

Jah, vene keeles oleks see Teine (Другой) ja Teistsugusus (Инаковость), inglise keeles Other ja Otherness. Need on konstruktivismi võtmemõisted. Identiteet kujuneb läbi Teise kujutise loomise. Me identifitseerime end kellelegi vastandades. Näiteks olen ma venelane, sest on olemas prantslased. Ma ei nimetaks ennast aga maalaseks, välja arvatud juhul, kui ma huvitun UFO-dest. Igas teises olukorras pole enda sellisena tuvastamine tähtis.

Miks on üleüldse vaja identiteedi loomiseks ennast kellelegi vastandada?

Ennast on võimalik kirjeldada ainult sellisel viisil. See kõik on osa sotsiaalse konstrueerimise protsessist. Te kirjeldate ennast erinevalt sõltuvalt sellest, millises olukorras te olete. See on alati seotud nii teie emotsionaalse seisundiga kui ka hetkeolukorraga. Mõnel juhul kirjeldate te end eelkõige kui naist, teises olukorras kui noort või Eesti kodanikku.

Miks identiteeti üldse uuritakse? Igas ühiskonnas on see peamine asi, mille alusel tehakse välis- ja sisepoliitilisi otsuseid. Kui tegu on näiteks religioosse riigiga, nagu Iraan või Iisrael, ehitatakse ka poliitika selle ümber. Kui riik on ilmalik, nagu Eesti, on religioosne identiteet pehmelt öeldes teisejärguline.

Samas on Eesti rahvusriik ja siin on oluline rahvusliku identiteedi küsimus.

Jah, Eestile on rahvuslik identiteet võtmetähtsusega. Venemaal on venelikkus samuti oluline, kuid föderatsiooni ja rahvusriiki ei saa siiski võrrelda. Riiklik süsteem ise eeldab veidi teistsugust lähenemist.

Teie uurimus on osa laiemast projektist ("Rahvuslik identiteet ja Eesti-Venemaa suhted: pikiuuring eliitide ja masside diskursuste kohta"). Rääkige sellest projektist natuke lähemalt.

Meie projekt jaguneb kaheks osaks: Eesti identiteediks ja venekeelse kogukonna identiteediks. Selle tulemusena ilmub ühine monograafia. Samal ajal on see projekt omakorda osa suuremast rahvusvahelisest projektist, mis põhineb erilisel identiteedi uurimise metoodikal. Me teeme koostööd kolleegidega teistest riikidest.

Eesti uurimine selles kontekstis on väga huvitav. Ühelt poolt on see väike riik, teisalt on siin venekeelne vähemus. Kaasaegses Eestis on teadmised venekeelse kogukonna kui sellise kohta lünklikud – me ei tea piisavalt hästi, kuidas nad elavad, mida mõtlevad, kuidas muutuvad, mis neid inimesi huvitab.

Niipea kui mul olid mingid andmed, püüdsin esimese asjana kirjutada nende põhjal artikli eesti keeles. See, mida ma venekeelsetele inimestele nende kogukonnast räägin, võib olla neile huvitav, kuid mulle on oluline tutvustada nende sisemise samastumise suundumusi ka eestlastele.

Tinglikult venelastena käsitlevate inimeste kohta ringleb palju stereotüüpe.

Muidugi, stereotüüpe ja pealiskaudseid hinnanguid on palju. Näen selles teatud tasandil lõimumisprobleemi. Näiteks loen ma praegu ajalehte Sovetskaja Estonija  ("Советская Эстония") aastast 1990. See oli tegelikult Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Kommunistliku Partei häälekandja. Samal ajal toetas see ajaleht aktiivselt Eesti iseseisvust ja sellest kirjutasid väga paljud venekeelsed inimesed.

Mõte, et suur osa kohalikest venekeelsetest toetas Eesti iseseisvust ning pidas selle taotlemist õiglaseks ja õigeks teoks, on aja jooksul kuhugi kaduma läinud. Mulle tundub, et see on oluline.

Eelmisel aastal lugesin Tõnis Saartsi artiklit, kus ta kirjutas väga hästi sellest, kuidas peaksime kasutama seda kohutavat sõjast tingitud olukorda, et integreerida meie ühiskonda ja leidma ühisosa. Ma arvan, et see on õige, seda võiks kasutada.

Minu arvates kasutatakse seda olukorda Eesti poliitikas praegu mõningal määral.

Ma ei tahaks poliitikat hinnata. Minu ülesanne on praegu teine: tahan esitada retrospektiivi ja näidata, kuidas mõtlevad ja arutlevad enda üle siinsed venekeelsed inimesed.

Rääkige natuke ka uurimusest, mille tulemusi jagasite ajakirja Keel ja Kirjandus veergudel.

Artikli esimene osa põhines ajalehtede ja ajakirjade analüüsil. 1990. aastatel olid poliitilise ja sotsiaalse mõtte kujunemisel oluliseks elemendiks ajakirjad nagu Tallinn ("Таллинн" – kirjandusajakiri, mis ilmus aastatel 1978–1992 ja 1994–2018 – toim) ja Raduga ("Радуга" – Eesti Kirjanike Liidu kirjandus-kunstiline publitsistiline almanahh, mis ilmus aastatel 1986–2006 – toim).

Vikerkaar (eesti kirjandusajakiri – toim.) ja Raduga olid nime poolest samad, kuid avaldasid täiesti erinevaid kirjutisi. Alguses analüüsisin neid ajakirju ja seejärel võtsin ette venekeelsete kirjanike Andrei Ivanovi ja Jelena Skulskaja teosed.

Venekeelse mõtte esitamiseks Eestis kasutasin mitmesuguseid allikaid. Meie projekti loogika järgi võtsime ette loomingu, mis ilmus kindlal perioodil – 1990., 1995., 2000., 2010. ja 2020. aastal. See hõlmab kahte ilukirjanduslikku raamatut, filmi, ajalehte ja ajalooõpikut ning ametlikke kõnesid ja lugejakirju.

Venekeelseid filme Eestis arusaadavatel põhjustel praktiliselt ei tehta. Kirjandus kristalliseerus samuti tasapisi: näiteks 1990. aastast on mul Skulskaja üks esimesi raamatuid ja kõik. Ajakirjad olid aga paksud ja seal käis seevastu aktiivne elu, seega kaasasin need. Mis puutub kirjandusse, siis ma lugesin ilmselt kõike, mis on kirjutatud venekeelsete autorite poolt. Ainus asi, mida ma ei puudutanud, oli luule.

Millistele vahejäreldusteni te jõudsite?

Üldiselt tekkis mul mõningane ettekujutus sellest, kuidas muutused identiteedis toimusid. 1990. aastal oli oluliseks hetkeks teadvustamine, et siin elavad venelased eristuvad Venemaal elavatest venelastest.

Seda teadvustasid venelased ise, kes siin elavad?

Jah. Kui me vaatame Nõukogude ajale, siis tavalise Nõukogude inimese jaoks oli Tallinn või Vologda lihtsalt erinevad kohad tema riigis. Seda märgitakse muideks ka ajalehtedes. Mitte miski, mida ma ütlen, pole mu enda välja mõeldud, vaid igat teesi kirjeldab rida materjale.

Edasi näeme murdepunkti, kus Eestis elavad venelased hakkavad järk-järgult mõistma, et neil on vähemalt teistsugused sotsiaalmajanduslikud probleemid, kui Venemaal elavatel venelastel. Kõigil oli halvasti ja nägime majanduslikku kokkuvarisemist kõikjal, kuid sellegipoolest on olulised teised küsimused, näiteks kuidas saada kodakondsust, kas jääda riiki või siit lahkuda jms.

Kirjeldaksin Venemaal elavate venelaste suhtumist Eestis elavatesse venelastesse järgnevalt: "Õppige keel ära ja elage normaalselt". See oli üldine arvamus, et selliseid probleeme ei saa üleüldse olla. Pärast seda, kui lugesin läbi tohutu hulga arutelusid keeleõpet ja ühiskonda lõimumist saatvate raskuste kohta, mõistsin muidugi, et laia pintsliga selliste üleolevate nõuannete andmine Peterburist või Moskvast oli meie poolt inetu.

Mida plaanite selle projekti raames edasi uurida?

Alguses sorteerime allikaid, seejärel kodeerime informatsiooni tabelite abil, kus kirjeldame igat tsitaati, määratleme nende tähendusliku varjundi ja anname neile kindla koodi. Seejärel töödeldakse seda matemaatiliste meetoditega ja analüüsi põhjal koostatakse aruanne. Praegu on valmis aruanded 2000. ja 1995. aasta kohta ning järgmisel aastal avaldame need kõigi kohta.

On oluline, et andmebaasid, mida me koostame, oleks huvi tekkides kättesaadavad igale uurijale. Identiteet on kaasaegses rahvusvaheliste suhete teaduses võtmeküsimus. Teised selles valdkonnas tegutsevad teadlased saavad võrrelda oma tähelepanekuid meie andmetega. Seni jätkub see töö – kodeerimine, ümberkodeerimine, analüüs ja tulemuste avaldamine.

Peamine vahejäreldus teie uurimusest, millest artiklis kirjutate, on see, et kohalikud venelased kujundavad oma identiteeti mitte eestlastele, vaid Venemaal elavatele venelastele vastandudes. Kas see suundumus ilmneb ka nendes allikates, mida te artiklis ei analüüsi?

Üldiselt jah. Ma võtan aluseks kirjanduse, sest kirjandus annab võimaluse näha mõningaid peidetud suundumusi. Kui sa kirjutad artiklit teadus- või populaarteadusajakirja, on see poliitilist sorti avaldus. Sa tead, et kannad vastutust selle eest, mida kirjutad. Kui sa oled kirjanik, siis sul sellist vastutust pole. Sa kirjeldad lihtsalt seda, mis sind ümbritseb. Seda, mida sa tunned.

Näiteks idee "Balti venelasest" oli minu jaoks ilmne: kui võtta ette ajaleheartiklid 2000. aastast, kohtab seda mõistet igal pool. Kui ma leidsin Andrei Ivanovi teosest Balti venelase mõiste, küsisin hiljem temalt endalt, kas see oli seotud tolleaegsete poliitiliste aruteludega. Ta oli seda küsimust väga üllatunud. Ta ütles, et ei kuulnud sellest poliitilistes aruteludes üldse. See ei huvitanud teda. Samal ajal sõnastas ja mõtestas ta selle aga enda jaoks, sest elas selles diskursuses.

Need arutelud olid üldiste identiteeti puudutavate vaidluste oluline osa. Kirjandus annab sageli läbilõike selles, mis on olemas sisemistes aruteludes, kuid mida teatud kaalutlustel ei sõnastata, ma ütleksin isegi, et enesetsensuuri tõttu.

Samas on olemas oht, et see on ainult selle kirjaniku arvamus, kes ehitas oma identiteedi üles vastandades end oma ümbrusele.

Võimalik. Sellepärast on meil aga olemas tabel, kus on ka kategooria "Balti venelane". Kui avastame, et selles kategoorias leidub paljude eri allikate koode, tähendab see, et see ongi oluline. Numbrid ei lase meil reaalsusest liiga kaugele kalduda. Kvalitatiivset analüüsi täiendatakse kvantitatiivsete meetoditega. Näiteks ma ei näe kinnitust mõnedele asjadele, mis mulle tundusid loogilised.

Näiteks?

Minu kui Venemaalt tulnud venelanna jaoks oli üllatav avastada just Eesti ja Venemaa venelaste vastandumine. Tõsi, see oli väga ootamatu ka eestlastele.

Kui te kolisite 2013. aastal Venemaalt Eestisse, kas te ise tundsite seda vastandust?

Teate, see ei ole negatiivsete reaktsioonide küsimus. See on lihtsalt teatud tunne, et minu käitumine ja mõtteviis on natuke erinevad. Rääkisin muidugi sellest oma siinsete tuttavatega palju. Samas arvan, et sotsioloogiliste küsitluste põhjal on Eestis venekeelse elanikkonna kohta raske teha objektiivseid järeldusi.

Miks?

Vene intelligents on Eesti poliitikas osalemisest peaaegu loobunud. Poliitilised parteid, mis pidid kaitsma venekeelse elanikkonna huve, kukkusid läbi. Peamiselt sellepärast, et tegu oli ebaausate poliitikutega. Paljud inimesed otsustasid seetõttu järgida "mitteosalemise" strateegiat. Mulle tundub, et sellest positsioonist lähtutakse endiselt.

Võib-olla inimesed kardavad oma arvamust avaldada?

Ütleksin pigem, et nad pole kindlad, kas see on vajalik. Võib-olla praegu, kui käib sõda, tunnevad nad mõningast hirmu. Kirjandusteostes on see vaatenurk selgemini nähtav.

Samal viisil võib analüüsida ilmselt ka sotsiaalmeedia postitusi?

Ma ei analüüsi sotsiaalmeedia postitusi, sest neis ei saa kindlaks määrata autorlust. Samal põhjusel ei pea ma võimalikuks uurida kommentaare meedias ilmunule. Ei ole selge, kes neid kirjutab ja mis eesmärgil. Me analüüsime ainult autorite väljaütlemisi.

Kas võib olla nii, et inimeste identiteet on erinevates Eesti piirkondades siiski erinev? Võib-olla Narva elanik ehitab oma identiteeti vastandades end kellelegi teisele?

See sõltub jällegi olukorrast. Andrei Ivanov ütles identiteedi küsimusele vastates esimese asjana, et ta on tallinlane. Ma arvan, et Eesti on liiga väike, et uurida identiteeti sellisel tasemel: sa võid sündida Narvas, elada Tartus ja su sugulased võivad olla Tallinnas. Rahvastik liigub, rändab. Kui küsimus oleks mõne piirkonna arengus, siis inimesed identifitseeriksid end konkreetse kohaga.

Mõtlen pigem levinud stereotüüpi selle kohta, et näiteks Ida-Virumaa venelased mõtlevad teatud viisil.

Kuna Ida-Virumaal on eestlasi väga vähe, on seal esikohal Venemaaga seotud ideed. See on küsimus lõimumisest Eesti ühiskonda. Muidugi, kui sa elad Tallinnas, töötad Eesti firmas ja su lapsed käivad Eesti koolis, siis su vaated võivad olla mõnevõrra erinevad. Palju sõltub konkreetsest küsimusest ja sellest, millises poliitilises olukorras seda esitatakse.

Ma arvan, et see on oluline just lõimumise seisukohast – tavaliselt nimetatakse "probleemseks" piirkonnaks just Ida-Virumaad.

Lõimumine eeldab kellegagi ühinemist. Kui on soov luua integreeritud kool, siis peaks nägema seda liikumist mõlemal poolel – nii eestlaste kui ka venelaste seas, kes saadaks oma lapsed ühistesse koolidesse. Integratsioon ei saa olla ainult ühe poole tegevus, see on alati vastastikune suhtlemine ühiskonnas.

Mulle tundub, et meie projekt peaks esitama just mõningaid narratiive, venekeelse kogukonna diskursusi, muutes need eestlastele tuttavamaks. Näiteks olen ma kindel, et enamik ei toeta sõda Ukrainas. Või võtame näiteks keelepoliitika küsimuse. Tohutu hulga allikate seas ei leidnud ma artikleid, kus öeldakse, et "me ei taha õppida eesti keelt". Inimesed on peamiselt mures hoopis selle pärast, kuidas seda paremini teha.

Võib-olla on see tsensuuri või enesetsensuuri küsimus?

Võimalik, kuid kui me eeldame siin enesetsensuuri, peaksime mõtlema teistele, tõsisematele poliitilistele probleemidele meie ühiskonnas. Ma ei tahaks aga sellele liiga palju tähelepanu pöörata, sest üldiselt näen teistsugust suundumust – "me tahame saada osaks Eesti ühiskonnast, lihtsalt ei ole selge, kuidas". Ja seda "ei ole selge, kuidas" on olnud näha alates 1990. aastatest. Tol ajal ei olnud eestlastel raha, et korraldada keelekursusi kõigile soovijatele. Venelastel ei olnud aga raha kursuste eest maksmiseks. Seega tihti oli see mitte soovi puudumise, vaid majanduslike võimaluste küsimus.

Te mainite artiklis, et nii Venemaa venelaste kui ka Eesti venelaste seas on praegu näha identiteedikriisi. Kuidas see avaldub?

Eesti venelaste jaoks algas identiteedikriis juba 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist, kui venelikkus muutus rahvusvahelistes suhetes märgiks ebasobivast käitumisest. Tekkis diskursus imperialismist.

Enamike Venemaa venelaste jaoks jäi see märkamatuks. Seega nende jaoks on identiteedikriis seotud pigem 2022. aasta veebruariga. Sisemine lõhe, mis on riigis, ja välismaal olev opositsioon – see kõik on väga keeruline küsimus. Eestis elavad inimesed on sellest arutelust on suhteliselt kaugel. Imperialismi ümbermõtestamine Moskva keskklassi jaoks on midagi muud, kui selle ümbermõtestamine Narvas, kus see ei pruugi olla vajalik. Üldisem kriis aga kindlasti olemas. Praegusel ajal on keeruline venelane olla.

Millised võimalusi on selle kriisi ületamiseks?

Sõja ajal mitte mingisuguseid. Venemaal jätkub see kõik.

Aga siin Eestis?

Siin sõltub see sellest, kas valitsev eliit leiab venekeelse elanikkonnaga suheldes õige lähenemise. Enamik inimesi soovib tavapärast rahulikku elu – tööd, suhtlemist jne. Nende jaoks on selle kriisi ületamine oluline. Tahtsin rõhutada Vene venelaste ja Eesti venelaste erinevuste tähtsust, sest arvan, et see võiks olla esimene samm nende kahe rühma eristamiseks ja siinsete inimeste aitamiseks.

Aastal 1991 linastus film "Meie venelased", 1990. aastatel leidis see määratlus toetust, kuid hiljem kadus see täielikult. Oleks hea, kui see mõiste taaselustataks. Selles filmis arutlevad inimesed selle üle, et Eesti on nende kodumaa ja nad on valmis seda toetama. Nii lõimumine toimubki.

Kohalike venelaste tähistamiseks kasutatakse mõisteid – venekeelsed, muukeelsed, mitte-eestlased... Ma ei taha identifitseerida end kui mitte-eestlast, ma olen ju keegi, mitte mitte-keegi.

Mõistet "mitte-eestlane" kasutati muideks juba Nõukogude Eestis. See oli loogiline, sest selle all mõeldi erinevatest rahvustest Nõukogude inimesi, kes ei olnud eestlased. Praegu pole mul soovitust, kuidas seda rühma õigesti nimetada. See peaks tulema inimestelt endilt ja olema nende enda valitud nimetus. Samas mingi sõna on siiski vajalik. Kui me räägime rühma õigustest ja kohustustest, siis peab sellel rühmal mingi nimi olema. See on küsimus, mis tekkis juba 1990. aastatel – kes me siin oleme ja millist rolli me ühiskonnas mängime.

Kõik need probleemid, mille üle praegu arutatakse, sõnastati juba 1990. aastatel. Huvitav on see, et see, mida arutati siis venekeelses meedias, polnud kättesaadav eestikeelsele lugejale ja vastupidi. Praegu nähtav lõhe ei vii muidugi millegi heani.

Kas 1991. aastal seda lõhet ei olnud?

Eliidi tasandil oli alati üsna tõsine lõhe. Näiteks arvati sind Eesti intelligentsi hulka, kui olid nõukogude-vastane. See on teine identiteet, kus Teine on Nõukogude inimene halvas mõttes. Kui me räägime aga lihtsast rahvast, siis seda lõhet tunti vähem, võib-olla sellepärast, et eestlased kartsid vastanduda.

Kas analüüsitud allikates kajastus kuidagi kohalike venelaste jaotumine nende ametliku suhte järgi Eesti riigiga – Eesti kodanikud, halli passi omanikud, Venemaa kodanikud?

Ma ei ütleks, et inimesed apelleerisid oma passile. Kõigis nendes väljaütlemistes mängib pass teisejärgulist rolli. See valik oli 1990. aastatel paljude jaoks puhtpraktiline: kui sa ei suutnud eesti keelt ära õppida ja ei tahtnud halli passiga olla, võtsid sa Vene kodakondsuse. Nii oli lihtsam. Kodakondsuse üle on alati arutletud, kuid siiski polnud see poliitilise positsiooni küsimus.

Näiteks seesama kirjanik Andrei Ivanov sai kodakondsuse üsna hilja, kuid tema teostes tema kodakondsuse vahetus ei kajastu. Tal on aga ka sellel teemal huvitavaid väljaütlemisi.

Ivanovi romaanis "Tuhk" antud "Balti venelase" määratlus peegeldab suurepäraselt 1990. aastate arutelude probleemistikku: "Just siis sündis minu teadvuses Balti venelane. Inimene, kes on uhke selle üle, et ta on valinud mitte omada. Uhke selle üle, et ta on mitte keegi. Ta on uhke selle üle, et ta ei suuda. Ta on nõrk ja ta on selle üle uhke. Sel ajal olid edu ja jõud vulgaarsuse ja primitiivse materialismi kehastused. Minu Balti venelane suudab, aga ei taha. Ei taha, sest millegi soovimine on tema põhimõtete vastu."

Tegu on omamoodi negativismiga, kui sulle antud valik on sisuliselt sinu jaoks vastuvõetamatu ja sinu põhimõtteline seisukoht on valikust loobumine.

Võib-olla meie uuring paneb kedagi venelaste stereotüüpi ümber hindama ja nägema nende probleeme teise nurga alt. Identiteet avaldub mitte ainult läbi keele, vaid suhtumise kaudu kodumaasse, läbi tohutu hulga erinevate elementide. Paljude venekeelsete eestlaste jaoks on nende kodumaa Eesti. Venemaa on aga nende ajalooline kodumaa, millega on neil igal juhul mingi seos. Seega pole Venemaa venelane nende jaoks võõras, vaid teistsugune. Rõhutatakse teistsugususe jooni.

Jelena Pavlova ja doktorant Maili Vilsoni vahetulemuste kohta saab lugeda rohkem ajakirjas Journal of Baltic Studies.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: