Tänapäeval räägitakse röövarheoloogiast sageli seoses detektoristidega ehk metalliotsijatega arheoloogilisi väärtuseid otsivate isehakanud arheoloogidega. Tegu pole millegi uuega, nendib Mauri Kiudsoo, Tallinna ülikooli arheoloog ja muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu liige. Esimesed teated metallidetektorite kasutamise kohta arheoloogiamälestiste rüüstamisel on Eestis teada juba 1974. aastast. Kuid just viimasel kahel aastakümnel on märgatavalt sagenenud röövkallaletungid Eesti muinasobjektidele.

Aardeotsijad võivad olla juhusliku õnne peale välja minejad, kuid on ka teadlikult süstemaatilist eeltööd tegevaid huvilisi. On neid, kes analüüsivad põhjalikult vanu kaarte ja varasemate uuringute tulemusi.

Kuid on neidki, kes lähevad sammu edasi: jälgivad arheolooge. “Jah, jälgitakse ja mitte vähe,” nendib Kiudsoo. Avalikustatud kohtumaterjalidest ilmneb, et jälitatud on muu hulgas ka muinsuskaitsjate ja arheoloogide autosid. Jälitatud on ka Mauri Kiudsoo sõiduvahendit.

Arheoloogiliste kaevamiste salastamine sõltub objektist. Näiteks aarete puhul, mille päevavalgele tulekul reageerib koheselt muinsuskaitseamet, on informatsiooni kinnihoidmine kuni päästekaevamiste lõppemiseni ainuvõimalik tee.

Aastate jooksul on kogunenud terve rida juhtumeid, millele on omal moel kaasa aidanud Eesti Vabariigi kultuurimälestiste riiklik register. Sinna kantud kalmistu või asulakoht muutub röövarotsijatele sihtmärgiks. Kiudsoo sõnul on värsked rüüstejäljed neis paigus muutunud pea igapäevaseks nähtuseks. Eriti sagenevad rüüsted kevadiste ja sügiseste põllutööde järel.

Kaevatakse isegi linnamägedel. Hiljuti avalikustati näiteks Saaremaa Lihulinna lugu.

Mauri Kiudsoo pani kirja mitu lugu jõhkratest arheoloogilistest röövidest.

Rööv arheoloogiliste välitööde ajal

Kõige selgemalt on meeles 2005. aasta. Kui seni olid röövlid tegutsenud Eestis võrdlemisi varjatult ning informatsioon nende seadusevastaste toimingute kohta jõudis muinsuskaitsjateni tavaliselt hilinemisega, siis nüüd tuldi röövima suisa arheoloogiliste välitööde ajal.

2005. aasta kevadel tegid arheoloogid ja muinsuskaitsjad ühise ekspeditsiooni Harjumaale Rae valda Salu külla (ajalooline Ubina küla). Arheoloogid lootsid lokaliseerida ühe hilisviikingiaegse aarde täpse asukoha ning leiusituatsiooni.

Arheoloogiliste kaevamiste esimesele tööpäevale järgnenud ööl või õigemini varahommikul „külastasid” aarde leiukohta aga mustad arheoloogid. Nad kaevasid kümneid ja kümneid auke nii uurimisalana tähistatud kaevandisse kui ka sellest väljapoole jäävale kaitsealusele territooriumile.

Edaspidiste üllatuste vältimiseks moodustasid meessoost arheoloogid ning kaitseliidu Tallinna ja Harju maleva vabatahtlikud ööpäevaringsed valvemeeskonnad.

Tänu uurimisorganite ja politsei tõhusale tegutsemisele õnnestus leiukohalt varastatud ja Saksamaale mündioksjonile paisatud hõberahad kätte saada.

Ubina küla hõbeaarde päästekaevamisi varjutanud röövi tõttu rakendasime järgmisel aastal ühe teise aarde päästekaevamiste juures juba eos kõrgendatud turvameetmeid. Kaitseliidu Tallinna malev varustas muinsuskaitseameti palvel ekspeditsiooni ka spetsiaalsete erivahendite, näiteks köetavate telkidega.

Ordumeister Lutterbergi põrmu otsijad

Võikaim pilt avanes Lääne-Eestis Karuse kirikaias 2011. aastal. Lisaks kümnetele aukudele oli seal ka üks 3 x 3 meetri suurune “kaevand”, mis oli varjatud lehtede ja muu sodiga.

Tõenäoliselt otsiti sealt 1270. aastal langenud ordumeister Lutterbergi põrmu. Leedulaste poolt lahingus tapetud ordumeistrit seal asunud trapetsikujulise hauaplaadi all muidugi polnud. Kuid tegu oli igal juhul võigas: maapinnal vedeles vähemalt kahele inimesele kuuluvaid luid.

Karuse kirikaias maradööritseti tollal isegi kahel järjestikkusel nädalavahetusel. Ja seal oli ka varem käidud… Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis pole metallidetektoreid kasutades kirikaedade rüüstamine meil Eestis sugugi erandlik, vaid kohati suisa reegel.

500 krooni tinanööpide eest

2005. aasta 28. juunil külastasin arheoloogilise inspektsiooni käigus Hüüru jõe paremal kaldal Kodasema külas paiknevat kunagise Peetri kabeli asukohta. Ajendiks oli seal varem tegutsenud aardeotsijate eriline jultumus.

Kohalikult elanikult kuulsin järgmist: „Umbes kaks aastat tagasi sõitsid džiibiga kohale end arheoloogidena tutvustanud kaks meest. Mehed müttasid seal 3-4 päeva, kusjuures kaevati ruutmeeter päevas. Mehed andsid mulle sealt leitud tinanööpide eest veel 500 krooni.”

Röövkaevajate põhjalikust „tinanööpidejahist” kinnitasid ka kabeli üleskistud põrandaplaatide tükid. Rohkelt oli inimluude katkeid, mis osutasid kabeli ümber paiknevale maahaudadega kalmistule. Segamini pööratud luustike fragmendid annavad Peetri kabeli asukohal marodööritsenud isikute tegevusele eriliselt võika varjundi.

Ekskavaatoriga laibakalmistu kallal

Eestis on kindlaks tehtud üks juhtum, kus röövarheoloogid olid laibakalmistu kallale läinud ekskavaatoritega. Tegemist oli n-ö mitmekihilise muistisega, kus laibahaudadele eelnes ohverdamiskoht.

2000. aastal fikseeris arheoloog Mati Mandel Läänemaal Martna vallas Kirna kalmel hauaröövlite värsked jäljed laibakalmistul. Muistist teaduslikult uurida kavatsenud muinasteadlasele avanes kohapeal masendav pilt: “Kirna kalme nägi välja nii, nagu oleks sealt üle käinud hiigelmutid. Väikesele liivaseljandikule oli kaevatud kolm ruutmeetrist ja paarkümmend väiksemat auku.” Kõige suurema augu puhastamisel selgus, et hauaröövlid olid labidaga purustanud ühe pealuu, rindkereluud olid täielikult segamini pööratud. Metallesemed olid isehakanud aardeotsijad kaasa võtnud.

“Aga Lätini on meil veel pikk tee minna,” märgib Kiudsoo ja lisab, et vaevalt see ühtegi Eesti arheoloogi kuidagi lohutaks, et lõunanaabritel kehvemini läheb. Pigem vastupidi: ilma sealse arheoloogilise leiuaineseta ei ole võimalik tulemuslikult uurida ka Eesti muinasaega. See on ju suuresti kunagine läänemeresoomlaste asuala.

Lätit raputas kolme aasta eest rüüstamislaine, kus kaevati üksteise järel üles sealsed latgalite laibahaudadega kalmistud. Inimluud jäeti metsa alla vedelema, muinasesemed aga pandi internetioksjonile.

Kahe aasta eesti kirjutas Läti muinsuskaitseameti ajaloo ja arheoloogia järelvalveosakonna juht Sandra Zirne ühest juhtumist, mil ühe ööga võeti lahti 200 hauda.

Mauri Kiudsoo selgitab, et Eestis on laibahaudade rüüstamine veidi “rafineeritum”. Seda seepärast, et muinasaja lõpusajandite matmiskombestiku eripära tõttu on meil taolisi objekte tunduvalt vähem. Põletusmatustega kivikalmete segamini pööramine ei pälvi sellist tähelepanu ja avalikku hukkamõistu kui tervete skelettide maa seest väljakaevamine.

Narkokaubandus, orjakaubandus, äri arheoloogiamälestistega

Ebaseaduslikult maapõuest välja võetud kultuuriväärtuslikud esemed jõuavad mustal turul Euroopa oksjonite ja interneti müügikeskkondade kaudu erakollektsioonidesse. Kultuuriväärtuste ebaseaduslikust müügist teenivad eelkõige kokkuostjad ja vahendajad. “Tavalisel inimesel tõmmatakse reeglina nahk üle kõrvade,” sedastab Kiudsoo.

Kultuuriväärtustega äritsejad ei tunnista riigipiire. Rahvusvahelises kuritegevuses peavad politsei ja kultuuriväärtuste eksperdid arheoloogiamälestiste rüüstamist ning sealt röövitud esemetega kaubitsemist narkokaubanduse kõrval teiseks suuremaks tegevusharuks rahvusvahelises kuritegevuses. Sageli ongi muististega kaubitsemine narkokaubanduse ja rahapesuga tegutsevate kriminaalsete gruppide kõrvaltegevus.

Juba 1967. aastal väitis Interpoli vastutav töötaja ajakirjale „Life“: „On kolm vaala, millele toetub tänapäeva rahvusvaheline kuritegevus: uimastid, „elava kaubaga” kauplemine ning kulla ja arheoloogiamälestiste salakaubavedu... Võitlus nendega on erakordselt keeruline ja perspektiivitu: igal kolmel juhul puutume kokku sissetöötatud ja läbimõeldud organisatsioonilise tegevusega, kus asjaarmastajatel pole midagi peale hakata“.

Kiudsoo arutleb, et kui aega oleks võimalik tagasi keerata, siis läheks ta aastasse 1996, mil riigikogu ratifitseeris Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni. Sealses, kaitseabinõusid reguleerivas artiklis on sätestatud, et “juhul, kui siseriiklikud seadused seda lubavad, kehtestama eriload metalliotsijate ning igasuguste muude arheoloogilises uurimistöös rakendatavate otsimisvahendite või -meetodite kasutamiseks“.

“Paraku ei osatud tollal tulevast kaost ette näha, kuigi iseenesest oleks ju võinud. Rootsis ja eelkõige Gotlandi saarel toimunu oli ka meile teada.”

Detektoristil puudub aga erialane väljaõpe, mida saab Eestis üksnes Tartu või Tallinna ülikoolist. “Isehakanud muinasteadlased ei suuda kõige paremagi tahtmise juures probleemile teaduslikult läheneda. Ma ei väida, et metallidetektoriste ei saa üleüldse rakendada arheoloogia teenistusse. Saab küll, kuid seda üksnes range järelevalve all, mida teostaks sellisel juhul ülikoolis erialase väljaõppe saanud arheoloog.”

Kokkuostjaile võib see olla tulus äri, kuid suurimat kahju kannatab kogu ühiskond, kellelt on võetud võimalus mõista nende esemete ja leiupaikade kaudu oma ajalugu.

Näiteks matusepaikadest röövitud esemed kaotavad nende ebaseadusliku väljavõtmise tagajärjel olulise osa oma tähtsusest. Erilist kahju kannatavad seejuures põletusmatustega kalmeväljad, mida pärast detektoristide „külastuskäiku“ pole võimalik enam teaduslikult uurida. Ajaloo jaoks pole neil puhkudel suurim kaotus mitte niivõrd esemete kaotsiminek, vaid eelkõige just leiukonteksti hävitamine.

Ka igasugune arheoloogiline kaevamine on ju muistse objekti hävitamine - kuidas see erineb isehakanud arheoloogide tegevusest? Mauri Kiudsoo selgitab, et arheoloogilistel kaevamistel on suuresti just päästetööde iseloom, mida tuleb teha kavandatavate ehitiste, trasside vmt tõttu. Erinevalt aardeotsijast on muinasteadlasel kohustus esitada pärast välitööde lõppu nõuetekohaselt vormistatud aruanne, mis hõlmab muu hulgas ka kaevamistel välja tulnud konstruktsioonide, elutegevuskihtide, sissekaevete, lammutustasandite jm ülimalt detailsete fikseerimis- ning mõõdistustööde tulemusi. “Kõik see, mille arheoloog “hävitab”, talletub tegelikult arhiivides plaanide, fotode, diagrammide ja süsinikproovidena.”

Arheoloogiast on saanud täppisteadus, kus kasutusel üha rohkem ka loodusteaduste uuemaid saavutusi. Tänapäeva muinasteadlaste eesmärk ei ole enam objekt kui tervik täielikult läbi kaevata. “Midagi peab jääma ometigi ka tulevastele põlvedele, kellel on kindlasti veelgi paremad võimalused meie esivanemate eluolu uurimiseks. Uuringute märksõnadeks on saanud minimaalsus ja professionaalsus.”

Oluline teada:

• Muinsuskaitseseadus sätestab, et kultuuriväärtusega leid on kaitse all selle avastamise hetkest alates.
• Kultuuriväärtusega leiu otsimine otsinguvahendiga on keelatud ilma muinsuskaitseameti otsinguloata.
• Ükskõik kas leiate juhuslikult või tahtlikult kaevates eseme, millel võib olla kultuuriline väärtus, tuleb leiukoht säilitada muutumatul kujul ning leiust tuleb viivitamata teatada muinsuskaitseametile või valla- ja linnavalitsusele. Kontakti leiab muinsuskaitseameti lehelt.
• Leitud asi tuleb kuni muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.
• Muuseumid, ülikoolid ega muinsuskaitseamet arheoloogilisi leide tagasi ei osta. Seda keelab nii Arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon kui arheoloogia eetikakoodeks.