Teadlane teab: mida kõnelevad inimsäilmed ammustest aegadest? ({{commentsTotal}})

Tänaseks teame, et Eestis, nagu mujal Euroopas, olid inimesed 14.-18. sajandil ehk Väikesel Jääajal lühemad. Siis oli aasta keskmine temperatuur oli 1–2 kraadi võrra madalam võrreldes sellele eelnenud ja järgnenud perioodiga. Kuidas teadlased seda teavad?

Arheoloogilised inimsäilmed on ainus allikas, mis võimaldab uurida inimest kui bioloogilist objekti ja seda, kuidas keskkond on mõjutanud inimesi kauges minevikus, selgitab Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogu teadur Raili Allmäe.

Kui arheoloogilised esemed jutustavad peamiselt sellest, milline oli inimeste elatusviis, kuidas arenes tehnoloogiline mõte ja ühiskond tervikuna, siis arheoloogilised inimsäilmed kannavad endas mitmekesist informatsiooni inimpopulatsioonide kujunemisloo ning inimese ja keskkonna suhete kohta.

Inimese skeletist eraldatud DNA põhjal saavad teadlased teada tema päritolu. Samuti selle, milline oli inimese välimus, näiteks naha, silmade või juuste värv.

Ka inimest kimbutanud haiguste tekitajad, nagu näiteks katk või tuberkuloos, jätavad oma pärilikkusaine inimese luulistesse säilmetesse võimaldades meil uurida milliseid haigusi minevikus põeti ja mis veelgi olulisem: õppida tundma teatud haigustekitajate arengulugu.

Inimeste skeletid räägivad ka sellest, kui hästi või halvasti tulid inimesed toime neid ümbritsevas keskkonnas. Näiteks annavad infot, millises keskkonnas nad üles kasvasid, millised olid nende elutingimused, toitumine, tervis ja üleüldine heaolu.

Kõige vahetum kontakt looduskeskkonna ja inimese vahel toimib toiduahela kaudu. Toidu ja joogiveega satub inimese luudesse ja hammastesse erinevaid keemilisi elemente ja nende isotoope, mis räägivad inimese geograafilisest päritolust, toidulaua koostisest ning juurdepääsust erinevatele toiduressurssidele.

Näiteks ebasoodne kliima ja ilmastik ning sellega kaasnevad ikaldused ja haiguspuhangud, samuti sündmused ühiskonnas, nagu sõjalised konfliktid, põhjustavad sageli negatiivseid muutusi inimeste elutingimustes: toidunappust ja nälga, mis omakorda veelgi suurendavad vastuvõtlikkust nakkushaigustele.

Kuidas see negatiivne mõju on ilmnenud minevikus saavad arheoantropoloogid hinnata erinevate stressimarkerite, haigustunnuste ja kasvupidurduste põhjal luudel ja hammastel.

Üks väga hea tunnus uurimaks keskkonna mõju inimesele on näiteks kehapikkus, õigemini siis inimpopulatsiooni keskmine kehapikkus ja selle muutused läbi erinevate ajaperioodide.

Me teame, et kehapikkus on küll geneetiliselt määratud, kuid selle avaldumist võivad ebasoodsad keskkonnatingimused kasvueas oluliselt kärpida nii, et realiseerimata jääb maksimaalne võimalik kehapikkus.

Siit ka teadmine, et Väikesel Jääajal olid inimesed lühemad.

Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogus säilitatakse Eesti suurimat arheoosteoloogia kogu. Teaduskogu raames jätkub Tallinna ülikooli ajaloo instituudis alguse saanud uurimistöö, mille fookuses on muistsed inimesed, loomad ja keskkond. Arheoosteoloogilisel materjalil põhinevat teaduslikku uurimistööd tehakse Eesti ja Rootsi riiklike teadusgrantide ning Tallinna ülikooli uuringufondi toel.

Toimetaja: Marju Himma-Kadakas



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: