Arheoloog: savinõude valmistamine tegi inimesed paiksemaks
Ester Oras lisab tavapärasele arheoloogitööle keemilise lisamõõtme – ta kasutab Tartu ülikooli keemialaborites erinevaid masinaid, mis võimaldavad lugeda sajanditevanustest potikildudest või metallanumatest välja nende pika loo.
Nii mõnigi Eestist avastatud leid võib olla siinsetele aladele sattunud hoopis kaugemalt, näiteks Rooma Impeeriumist. Neid ei pruugi olla kasutatud sugugi nende algsel eesmärgil ning just orgaaniline keemia võimaldab meil sellest aimu saada. Sellest annab ülevaate Ester Orase ja tema kolleegide üks viimastest teadusartiklitest ajakirjas Antiquity.
Arheoloogidele pakuvad suurt huvi kaugetelt maadelt siia jõudnud esemed, sest need annavad meile ühtlasi infot selle kohta, kellega põhja-eurooplased suhtlesid. Näiteks Rooma Impeeriumist pärit esemeid leidub erinevates Euroopa piirkondades erineval hulgal – Kesk-Euroopas ja Skandinaavias on neid rohkem, Baltikumis jällegi vähem.
Seetõttu ongi Kavastu turbarabast leitud Rooma päritolu pronkslamp eriline. See lamp leiti juba 1902. aastal turbakaevandamise käigus meetri sügavuselt rabast Emajõe kaldal Kavastu kandis.
Kavastu rabast leitud lamp on Rooma päritolu ja valmistatud Vahemere kallastel kuskil ajavahemikul sajand enne Kristust kuni 2. sajand peale Kristust.
1245 grammi kaaluv lamp asub praegu Läti ajaloomuuseumis. Toona, Tsaari-Venemaa kooseisus, saadeti leid Läti arheoloogiakogudesse pärast selle esmast uurimist Richard Hausmanni poolt.
Sarnaseid pronkslampe on leitud näiteks Pompeist ja Tuneesia ranniku lähedalt Mahdia laevavrakilt. Aga kust on pärit Kavastu lamp ja milleks teda kasutati?
Lambi sees on säilinud lambiõli põlemisest alles jäänud kõrbekihti, millest keemilise analüüsi abil suudeti selgeks teha õli päritolu. Tulemused aitavad hinnata, kus lampi on valgusallikana kasutatud, sest n-ö lambiõli koostis on erinevates geograafilistes piirkondades olnud väga erinev.
Mass-spektromeetrilised analüüsid viitavad taimset päritolu õlile. Siinsetel aladel oleks õli tehtud kas kanepist või rapsist, kuid pigem oleks neid kasutatud toiduks, sest selliste õlide saamine on küllalt vaevarikas, et seda siis lihtsalt valguse saamiseks ära põletada. Samuti pole teada, et siia oleks toodud suurtes kogustes oliiviõli, mis ilmselt samamoodi oleks ikkagi eelistatult toiduks tarvitatud. Pealegi oli valguse saamiseks kõige lihtsam ikka põletada puitu.
Seega ütleb lambiõli jääk meile, et tõenäoliselt lamp siinsetel aladel siiski ikka oliiviõliga valgust ei näidanud.
Ometi kõnelevad lambi kõrbekihi dateerimistulemused, et see lamp andis valgust õige mitme sajandi vältel, sest kõige viimati kasutati lampi 5.–6. sajandil peale Kristust. See omakorda kinnitab, et taolised pronkslambid olid väga hinnalised ja neid kasutati pikka aega, põlvest-põlve.
Suurema tõenäosusega sai sellest lambist siinkandis pigem vahetuskaup, sest taolise asjaga ei osatud siin midagi peale hakata. Küll aga oli ilus vaadata seda metallurgilise meistritööna.
Kavastu lambi sarnaseid leiab Kesk-Euroopast Tšehhi aladelt ning on võimalik, et see ese jõudis siia Ida-Baltikumi aladele erinevate siseveeteede kaudu ning üsna tõenäoliselt Suure rahvasterändamisega Rooma Impeeriumi lagunemise järel.
Mida kõneleb meile Eesti aladelt leitud vanim keraamika?
Potikillud on arheoloogias üks suurima hulgaga leide. Vanimad neist siinsetel aladel on nn Narva tüüpi nõud (keraamikatüübi nimi Narva Joaoru asulakoha järgi), milles inimesed valmistasid toitu 6. aastatuhandel enne Kristust. Orgaanilise keemia abiga on Ester Oras oma kolleegidega uurinud seda, millist toitu neis nõudes valmistati. Selle teadmise pinnalt on aga võimalik panna kokku pilt toonase toidulaua, igapäevategevuste ning toiduhankimise kohta.
Ester Orase ja tema kolleegide teisest värskest teadusartiklist tuleb välja, et meie kõige varasemat keraamikat kasutati ennekõike kalade ja veeimetajatega seotud ainese töötlemiseks, mh ka neist toidu valmistamiseks.
Selle perioodi arheoloogilised leiud viitavad ka kalapüügiriistade arendusele. Leitud on kalavõrke, tokke nende paigaldamiseks ning mitmeid teisi kalastamistarbeid, mis võimaldavad korraga püüda suuremal hulgal saaki. Kuidas aga toidunõud ehk keraamika sellega seotud on?
Nõude kasutuselevõtt ei muutnud tõenäoliselt tervikuna siinsete elanike toidulauda. Küll aga võimaldas keraamika neid toite ja muidki tooteid (nt õlid, tihendus- ja liimained) hõlpsamini valmistada ja säilitada. See tähendas, et toidu- jm varu sai paremini planeerida ja jagada pikema perioodi peale, samuti valmistada erinevaid igapäevaeluks vajalikke tooteid, mis vajasid pikemat kuumtöötlust. Kindlasti tähendas keraamika valmistamine ka teatud tehnoloogilisi ja tööjaotuslikke uuendusi. Seega võis savinõude kasutuselevõtt olla üks neist faktoritest, mis tegi inimesed omamoodi paiksemaks.
Praegu on Ester Orasel käsil järeldoktorantuur Tartu ülikooli keemia instituudis, kus ta uurib Kukruse kalmistust hauapanustena leitud savinõusid, mis pärit 12.-13. sajandist. Täpsemalt uurib EsterOras savinõusid ja neis säilinud toidujäänuseid.
Täpsem fookus on rituaalse toidu ehk n-ö manala pidusöögi kontseptioonil, muu hulgas võrdleb ta erinevate sotsiaalsete rühmade toitumiserinevusi. Sealtki on õige pea oodata huvitavaid tulemusi.