Info viimase jääaja taandumise kohta on peidetud rändrahnudesse ({{commentsTotal}})

Teadlased võtavad rändrahnult proove.
Teadlased võtavad rändrahnult proove.

Selleks, et prognoosida tuleviku kliimat ja ookeani veetaset, peab uurima minevikus toimunud protsesse. Jääaja jäätumised ja liustike liikumised on kujundanud Eesti tänapäevase maastiku. Tartu Ülikooli teadlased uurisid, mis juhtus viimase, 20 000 aastat tagasi toimunud jäätumise ajal.

Et mõista tänapäevaste liustike käitumist soojeneva kliima tingimustes, on vaja uurida mineviku liustikke. Nende maksimaalne ulatus, sulamise kiirus, selle seos kliimamuutustega ja vabaneva vee hulk on küsimused, mis nõuavad võimalikult täpset sündmuste toimumise ajalis-ruumilist raamistikku, et teha regionaalseid ja ka globaalseid üldistusi näiteks pinnamoe kujunemise, maastike arengu või ookeani veetaseme muutuste kohta minevikus. Paraku on sündmuste vanuse määramine maateadustes üsna keerukas ja nii on ka ühe jäätumisala kohta andmeid tavaliselt ebaühtlaselt. See mõjutab otseselt ja vastavaid tõlgendusi ja mudeleid.

Skandinaavia jäätumine, mis oli osa seni viimasest Weichseli jäätumisest, laienes jäätumiskeskusest Botnia lahe põhjaosas Põhjamere mandrilavale läänes, Saksa ja Poola aladele lõunas ning Valdai kõrgustikust Arhangelskini ja Koola poolsaarele jäätumisala idaosas. Liustiku laienemine toimus ebaühtlaselt ja nii jõudis liustik oma maksimaalse leviku piirini lääneosas juba rohkem kui u 25 tuhat a.t., lõunas u 24-21 ja idatiival u 16-17 tuhat aastat tagasi.

Paraku on jäätumise kagu- ja idaosas liustiku maksimaalse leviku aja ja hilisema hääbumise kronoloogia kohta andmeid väga napilt. Selle selgitamiseks alustati Prantsuse, Eesti ja Vene uurijate koostöös projektiga, mis nüüdseks ja ka edaspidi täiendab jäätaande andmeid nendelt hõreda andmestikuga aladelt.

Ülevaade erinevate meetoditega tehtud vanusemäärangutest Skandinaavia jäätumise alal. Nooled näitavad suuremate jäävoolude liikumist: E - Karjala; F - Ladoga-Ilmen-Lovati, mis jaguneb F1 - Lubāna, F2 - Velikaja, F3 - Kunja, F4 - Msta; D - Peipsi-Pihkva; R - Riia; G1 - Onega. Kastiga piiratud oranžid rombid on käesolevas artiklis käsitletud uued andmed rändrahnudelt kogutud proovidest. Sinised, kollased ja punased tingmärgid tähistavad vastavalt raadiosüsiniku, luminestsents- ja ekponeerituse meetoditel võetud proovide asukohtasid. Paksem must joon näitab viimase Skandinaavia jäätumise maksimumulatust. Jooniselt on näha hõreda andmestikuga kaetud piirkond uuringualast ida ja põhja suunas. 

Mis juhtus viimase, 20 tuhat aastat tagasi toimunud, jäätumise ajal?

Meetodiks valiti levinud isotoop-meetod, mis põhineb rändrahnude pinna eksponeerituse aja selgitamisel. Suured rändrahnud on jäätumisaladele laiali kantud liustike poolt. Kui liustikud sulama hakkavad, siis maapinnale maha jäänud rahnud satuvad kohe kosmilise kiirguse kätte, mille tagajärjel hakkab kivimipinnas olevatesse kvartsikristallidesse tekkima 10Be isotoop. Selle isotoobi hulga mõõtmine annab ligilähedaselt selle ajavahemiku, kui kaua rahn on oma kohal paiknenud.

Selliselt määratud vanused kogu jäätumisalal annavad liustikutaande kohta ajalis-ruumilise pildi. Sealt omakorda on võimalik leida perioodid, mil sulamine oli kiirem või aeglasem, leida seoseid kliimamuutuste ja ookeani veetaseme muutustega. Just viimane on ka praegusel kliimasoojenemise perioodil kirgi küttev küsimus: kui tänased suured jääkilbid peaksid sulama, mis juhtub siis ookeanitasemega? – vastused peituvad mineviku liustike uuringutes. 

Äsjailmunud teadusartiklis käsitletakse liustiku maksimaalse leviku piiri ja aega Valdai kõrgustikul Loode Venemaal. Märkimisväärse arv (20) proove koguti kahelt poolt liusiku maksimaalse leviku eeldatavat piiri ja tulemused näitavad, et viimase jäätumise liustikuserv peatus Valdai kõrgustikul umbes 20,1 tuhat a.t., kuid üle kõrgustiku ei ulatunud. Maksimaalne levik Valdais saavutati umbes sajand hiljem kui Valgevenes ja Leedus, kuid praeguste üksikute vanusemäärangute andmeil isegi kuni 3000 aastat varem kui Valdaist mõnisada kilomeetrit põhja pool asuvas Vologda piirkonnas.

Uuringu oluliseks tulemiks on uued vanusemäärangud, mis on tehtud sarnase metoodikaga mujal Skandinaavia liustiku levialal tehtud uuringutega ja on seetõttu otseselt võrreldavad ja regionaalsetes mudelites kasutatavad. Oodata on aga veel uusi põnevaid tulemusi jäätaande kohta, kuna sama uurimisrühm on mitmel välitööl kogunud andmeid ka märksa laiemalt alalt Valdaist kuni Koola poolsaareni. Need heidavad valgust piirkonna maastike ja vetevõrgu kujunemisele, aga ka näiteks varajase inimasustuse tekkimise eeldustele.

---

Originaalartikkel: Rinterknecht, V.; Hang, T.; Gorlach, A.; Kohv, M.; Kalla, K.; Kalm, V.; Subetto, D.; Bourlès, D.; Léanni, L.; ASTER Team (2018). The Last Glacial Maximum extent of the Scandinavian Ice Sheet in the Valday Heights, western Russia: evidence from cosmogenic surface exposure dating using ^10Be. Quaternary Science Reviews, 1 [ilmumas].

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: