Inimeste perekonna juured on hägused. Inimlaste fossiile, mille vanus küündib 2,5-3 miljoni aastani, on tänaseks leitud vaid käputäis. „Kuid periood on inimeste evolutsioonis just üks kõige huvitavamaid, kuna sel ajal toimus oluline siire ahve meenutavast Australopithecus'est perekonnale Homo iseloomulike tunnusteni,“ sõnas Brian Villamoare, alalõualuud kirjeldava uurimuse üks autoritest. Etioopiast leitud kivistis näib loovat kahe perekonna vahele uue silla. Hammastelt leiab nii australopiteekuste primitiivsemaid tunnuseid kui ka perekonna Homo jooni.

2013. aasta alguses lõualuu leidnud töörühm märgib, et see iseloomustab pigem esimestele Homo perekonna liikmeid kui Australopithecus'eid. „Näeme hammaste kujust ja suurusest, et need meenutavad pigem inimeste perekonna liini kui samal ajal elanud või vanemaid australopiteekusi,“ tõdes uurimuse kaasautor William Kimbel. Samuti viitab sellele olendi lõua kuju. Kuid paljutki jääb töörühma sõnul veel saladuseks. Nõnda hoiduvad nad enne uute vahelülile kuuluvate säilmete leidmist liigile teaduslikku nime andmisest.

Kuna alalõualuu vanust oli võimatu otseselt määrata, lähtus töörühm vulkaanilise tuha vanusest, millest kivistis leiti. Tuhas leidunud argoon-40 ja argoon-39 suhte põhjal oli võimalik järeldada, et lõualuu omanik suri 2,75-2,8 miljonit aastat tagasi. Mitmete teiste Ida-Aafrikas elanud loomaliikide säilmete uurimisel on leitud, et perioodi iseloomustasid kliimamuutused. Liikidel oli valida väljasuremise ja kohanemise vahel. Samas on veel vara öelda, kas samad tegurid hoogustasid ka australopiteekuste ja esimeste inimeste evolutsiooni.

Inimperekonna ajalugu ähmastab teinegi sellel nädalal ilmunud uurimus. Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia teadlase Fred Spoori töörühm otsustas komputeertomograafia ja 3D-arvutimudeli abil digitaalselt rekonstrueerida 1964. aastal leitud osavinimese ehk Homo habilis'e kolju. Kivistis on värskelt Etioopiast leitud kivistisest ligikaudu miljoni aasta võrra noorem. Liiki peetakse kõigi hiljem elanud inimeste eellaseks. Paraku polnud selle seisukord kuigi hea. Sadade tuhandete aastatega oli kolba lõualuu moondunud ja kolju killustunud.

Analüüsist selgus, et olendi ajumaht oli tõenäoliselt arvatust suurem. Varasema hinnangu kohaselt oli see Homo habilis'el kuni 700 kuupsentimeetrit ehk aju suurus oli võrreldav australopiteekustega. Spoori analüüs paigutab selle aga pigem 800 kuupsentimeetri lähedale – osavinimene oli vähemalt ajumahu poolest võrreldav Homo rudolphensis'e ja Homo erectuse varajasemate vormidega. „Kuid hambad ja lõug paistavad märgavalt primitiivsemad kui 500 000 aastat vanem lõualuu (AL 666-1), mille omanikku peeti Homo habilis'e eellaseks,“ nentis Spoor.

Kuna teadlased peavad äärmiselt vähetõenäoliseks, et kõigi kolme ligikaudu samal ajal elanud liigi – H. habilis'e, H. rudolfensis'e ja H. erectuse'e – ajumaht kasvas üksteisest sõltumatult, on küllaltki tõenäoline, et suur aju oli juba kõigi kolme eellasel, kes pidi elama vähemalt 2,3 miljonit aastat tagasi. „Kuigi saime loodud digitaalse mudeli alusel spekuleerida, milline võis olla Homo habilis'e esivanem, polnud seni ühtegi eellasele kuuluda võivat fossiili tänaseni leitud. Nõnda tuli Ledi-Geraru lõug päevavalgele justkui tellimise peale,“ rõõmustas Spoor Etioopia leiu üle.

Kimbel oletab siiski, et kolme ajastu kohta võrdlemisi suure ajuga liigi eellane kõndis maamunal hiljem kui 2013. aastal leitud lõualuu omaniku liigikaaslased. „Ledi lõug võib esindada asurkonda, mis lahknes vähemalt 2,3-2,4 miljoni aasta eest kaheks tüveks. Neist üks viis suhteliselt primitiivse lõuaga Homo habilis'e ja teine arenenuma lõuakaarega liigini,“ leidis Kimbel.

Uurimused ilmusid ajakirjas Science ja Nature.